Midagi nüüdismuusikas olemisest väsinud kuulajale
Vähi ja Kangro on mängulised, Kõrvits omakorda romantik
Kitarrist Tiit Peterson on välja andnud plaadi kolme kitarrikontserdiga kolmelt eesti heliloojalt. Sellisele koosseisule kirjutatakse harva, seetõttu ei pane imestama, et Peeter Vähi “Valge kontsert”, mille järgi uus plaat nime sai, on Eesti esimene kitarrikontsert. Seega algas kitarrikontserdi ajalugu siinmail aastal 1991 ja võib arvata, et kolmele plaadil leiduvale teosele niipea sama Ïanri esindajaid ei lisandu.
Peeter Vähi, Tõnu Kõrvits ja Raimo Kangro on aktiivselt tegutsevad 1990. aastate heliloojad, kuid uude muusikasse puutuvate mõistetega pole plaadistatud teoste puhul kuigi palju peale hakata, erandiks ehk Kangro. Kõik kontserdid esindavad heakõlalist mõtteviisi ning on tugevalt ajalukku vaatava suunaga. Kitarri lähedust lautole on sihilikult rõhutatud, samuti suhet hispaania flamenco’ga.
Vähi ja Kangro on kontserdi kirjutamist võtnud rohkem mänguna, Kõrvits on siiras romantik. Vähi kontsert on tõepoolest “valge”, heledatooniline ja selge koega. See võiks väga edukalt olla mõne filmi soundtrack. Kangro on Kontserdi kitarrile, tellole ja orkestrile tihedalt täis pikkinud talle tüüpilisi energilisi mõttevälgatusi. Kõrvitsa Concerto semplice’i puhul soovitab kavaleht võtta helikeele seotust barokkmuusikaga mitte kui stilisatsiooni, vaid kui ilu taotlust, kuid see, mis plaadilt kostab, on ikkagi hästi kirjutatud, aga üleni isikupäratu stilisatsioon.
Tiit Petersoni kitarrimäng on peen, kultuurne ja ehk liigagi vaoshoitud. Ta saab ka hispaanialiku mängustiiliga vabalt hakkama, kuid põhjaeurooplase loomus ja Vana Maailma traditsioonidel kasvamine on tugevamad mõjutajad. Petersoniga võrreldes on tellopartii Kangro teoses sisse mängitud üsna ükskõikselt.
