Liutsalu Hando Runneli koduküla Liutsalu elanikud Järva-Jaani lähedal Järvamaal imestavad siiani, kust võttis kolhoosi noor kanatalitaja Hando aega neist säärased ilusad luuletused kirjutada. Runneli kodukülas Liutsalus teavad kõik, et luuletus “Üks naine lehmaga läks üle mäe” on kirjutatud Hando naabrinaisest Aime Luntsist. Ei ole vahet, kellega juttu alustada, varem või hiljem jõutakse ikka küsimuseni: aga kas sa Luntsidega oled juba rääkinud?
Kirjutada Hando Runneli Liutsalu-aastatest ja mitte rääkida Luntsidega oleks sama, mis käia Pariisis ja mitte vaadata Eiffeli torni.
Naine lehmaga
“Üks naine lehmaga läks üle mäe, tal lambad ohelikkupidi teises käes, ning sääred paljad, kriimulised tal, ja lapsepõnnid õueväraval,” kirjutas Runnel 1967. aastal.
Pensionäripõlve jõudnud Aime tõmbab tikku ning ajaleht pliidisuus võtab tuld.
“No eks ta ikka...” alustab ta lauset, ning abikaasa Gunnar, Hando viis aastat vanem naabripoiss, lõpetab: “...üks vagane poiss oli.”
“Ega me siin ei ütle, et see luuletus nüüd meist oli...” sõnab siis Gunnar ja Aime lisab: “...aga võrrelda andis. Kust mujalt ta ikka sel ajal neid teemasid võttis kui siit külast.”
1950.–60. aastatel, siis kui Hando veel linna kolinud polnud, läks Aime tõesti iga päev lehmaga Runnelite üle tee asunud majast mööda mäest üles. Ning kaks last oli neil sel ajal juba ka.
“Aga lambad mul küll kunagi samal ajal teises käes ei olnud!”
Mõni teine naabripoisi luuletus teeb Aime jälle nõutuks. “Keldrikakand, kena kakand, keldris söönd ja keldris kakand...” tsiteerib ta peast ja kehitab õlgu.
“Paneb mõtlema, kas see nüüd üldse ongi luuletus. Maainimesele on seda ikka imelik lugeda!”
Puud pliidi all hakkavad praksuma.
“Aga mõne luuletuse puhul on nii, et vaatad ja imestad, kust tema neist asju niimoodi teadis...”
Aime teeb pika pausi ja mitme meetri peale on tunda, kuidas ta mõtleb, kas minna lausega edasi või jätta jutt sinnasamasse.
“No... näiteks see “Armastus käib kõhu kaudu, kui vaid leiad õige augu...”!”
Noor Hando oli, tuletagem meelde, vaikne poiss. Kui kolhoosis peeti pidu, oli ta ikka kohal, aga harva tantsupõrandal. Seisis hoopis ahju ääres, pikad mustad juuksed silmile vajunud, rusikas lõua all (teate ju küll neid fotosid mõtlevast Runnelist!) ja vahtis veidra pilguga.
Ning hiljem kirjutas luuletuse, kuidas tüdrukud on kui leivad leti peal ja ootavad poisse, ent hiljem koduteel saadab neid ikka ainult kõle tuul.
Aga luuletus nobedast naabrinaisest, keda poissmehest luuletaja pühapäeva hommikul aknast vahib ja endale kaasaks kutsub?
Oma lapsed läksid plehku
See on üks omapärane Runneli loomingu kontentanalüüs, mis tol päeval Liutsalu köökides ja elutubades tehtud saab. Kust mujalt ta sel ajal ikka teemasid sai, kui mitte siit, ütles Aime Lunts ja me hakkame luuletustest tuttavaid kohti otsima.
On maantee ja maanteel on käänak ja käänaku kõrval küla, kirjutas Runnel luuletuses “Kodu”. Runnelite Vainu talu elumaja asub täpselt enne peaaegu täisnurkset kurvi, Luntsidest kohe üle tee.
“Käivad kassid perenaise kannul” tõi Runnelile 1966. aastal Eduard Vilde nimelise kolhoosi kirjandus-preemia. Täpselt nagu selles luuletuses, on ka Liutsalu perepojad külast enamikus plehku pannud ning tänavkülana ehitatud kohas kaovad elamised nii siit- kui sealtpoolt teed. Sõjajärgsest 31 majapidamisest on tänaseks alles seitse. Juba aastaid seisab sissekukkunud katusega ka Vainu talu maja.
No ja siis on Runneli kirjutatud ju ka “kuni su küla veel elab, elad sina ka”.
