Ringhäälingu valik: rahvas või publik
Concordia Ülikooli meediateaduskonna dekaan
Vikerraadio kaotas kuulatavaima kanali staatuse raadio Elmarile. See teade ei tulnud nagu välk selgest taevast, sest raadioeeter meenutab juba suuresti hiidkaubamaja juusturiiulit – kümneid sorte, isegi peentele maitsenüanssidele. Eetril ja auditooriumil on omad seaduspärasused. Pole välistatud, et tuleb seegi päev, mil ETV kaotab oma esikoha ühele erakanalitest. Ent selleni on veel veidi aega. Praegu loeme lehtedest muid pealkirju: ETV peab vähendama saatemahtu, ETV saatejuht hangib ebaeetiliselt lisaraha. ETV-s justkui pole reklaami, aga justkui on ka. ETV-st koondatakse kutsealade kaupa inimesi, edasi ostetakse sama teenust turult kallimalt. Reformi marutuli on vali, aga sihtmärgile ei saa justkui pihta. Vaatajaskond muudkui väheneb.
Õhtustel tipptundidel on üsna raske eristada avalikku kanalit erakanalist – üks liimipaber kõik. ETV on asja jalgadelt pealaele pööranud – aasta tagasi oli reklaam, aga programm polnud kommertslik, nüüd reklaami pole, aga programm on kommertselemente täis. Milles asi?
Olulisemaid põhjusi on kolm. Esiteks on eesmärgid segased, sest ETV püüab istuda mitme hobuse sadulas korraga. Teiseks läheb programm niikuinii kogu aeg kallimaks, ka siis, kui ta paremaks ei lähe. Ja kolmandaks need, kes peaksid riigi poolel asjast aru saama, et otsustada, mida teha, ei saa aru ega otsusta.
Maailmas tehakse ring-häälingut peamiselt kahe suunitlusega – üht rahva, teist publiku (tarbija) vajaduste rahuldamiseks. Rahvale mõeldud programmi valdavad mõisted on hüve, tasakaalustatus, kultuuriväärtused, identiteet, enamuse ja vähemuste huvide tasakaal. Tarbijakeskne programm peab köitma ja müüma. Omandivormi asjas reeglit pole, aga esimest orientatsiooni kannavad enamasti riigi valduses, teist eravalduses jaamad. Eestis on kasvuperiood, mõlemad ringhäälinguvormid püüavad olla samas rakendis üheaegselt.
Nüüd oleks juba aeg teada anda, et avalik ringhääling ei pea enam võitlema erakanalitega. Pole vaja mahuvõidujooksu, publikuvõidujooksu ega kommertsvõidujooksu. On vaja teha seda, milleks ollakse kutsutud ja seatud ning mitte jännata õhtuti jackpottidega. Programmi pole vaja üle ega üle jõu toota. Nõustuge, suur osa eestikeelsest teleloomingust on käsitöönduslikus mõttes päris kohusetundlikult tehtud. Häda on ju pigem selles, et liiga paljude saadete tegemise põhjus on suhteliselt tühine.
Aga iga juht tahab oma vead ise teha. Programmi mahtu ETV-s järsult suurendades olid kolm häda algusest peale paratamatud: seda pole kellelegi vaja; auditoorium lõppkokkuvõttes väheneb ja raha jääb puudu. Kõik need asjad juhtusidki. Peadirektor Toomas Lepp, kes nähtavasti teadmatusest sissejuhatuseks väitis, et ETV-l on raha nagu raba, siunab nüüd kultuuriministrit, et saab veerandi asemel juurde “vaid” viiendiku. Kõik kordub. Kiiresti aitaks see, kui lõpuks lepitaks kokku, mis see avalik ringhääling siis tegelikult ikkagi on.
Lepp lubas reklaami erakanalitele, sai ametikoha ja tasakaalustas mõneks ajaks teleturu. Aga ka pärast sellist kangelastegu jätab riik ta maha. Uues seaduseelnõus on reklaam endiselt ETV põhifinantseerimisvahendite hulka arvatud nagu poleks vahepeal midagi juhtunud. Lisaks on Lepp hädas ka see-tõttu, et ta andis reklaami ära odavamalt, kui kaup maksis.
Riigilt ei nõuta ringhäälingu asjus palju. Ringhäälingu arenguks tuleb luua tingimused seadustega. Ja veel peab riik olema võimeline seaduste täitmist kontrollima. Aga ei ole. Lisaks ei julgegi poliitikud meediaga liiga tõsiselt rinda pista. Asi on juba niikaugel, et telejuhid kurdavad ühel meelel avalikkuse ees, et neid ei kontrollita. Kultuuriministeerium ei taha jälgida, kas erakanalite tegevus vastab litsentsile, sest teab, et ei vasta. Aga seda öelda, veel vähem kõrvaldada on ju tülikas. Tiivutumat lindu kui ring-häälingu nõukogu annab otsida.
Samas jõuab ringhääling üha sagedamini seisu, mille käsitlemine eeldab selget rahvusliku eetrimeedia poliitika mõistmist ja sõnastamist. Subjekti, kelle pädevusse niisugused asjad puutuksid, polegi. Põhiseadusest tulenevalt ei saa sellist organit lihtviisil olemas olla.
Eetrimeedia asjus on aeg põhjalikumalt aru pidada ammu käes. Grupi- ja erihuvid on konsensusest hoopis vähem viljakas kasvupind.
