Nad jäävad ühte – Võrumaa ja Juhan Jaik

Kõige võrulikuma võru kirjaniku loomingus segunevad usk ja müstika

Juhan Jaigi jutustusi lugedes ärkab Võrumaal kasvanu jaoks lapse-põlvest tuntud mütoloogiline maailmapilt.

kirjanik “Me jääme ühte – Võrumaa ja Jaik” – nii hõikas oma oodis “Võrumaa” Juhan Jaik, keda kirjanduseuurija Janika Kronberg on nimetanud kõige võrulikumaks Võrumaa kirjanikuks, sest Jaik on oma parimates teostes kirjutanud võru keeles Võrumaa loodusest ja inimestest. Jaik kasutas oma kirjatöödes võru keelt, tugines võru rahvaluulele ja tema teosed on müstilis-religioossed, – selle kõige põhjal võib tunda võru kirjanikku.

Võrukeelne luule pääseb mõjule tema esimeses luulekogus “Rõuge kiriku kell” 1924. Ka hiljem on Jaik loonud ballaade, oode ja eleegiaid Võrumaast ja võro keeli. Juttudest on läbini võrukeelne pajatus “Inne ja peräst tuisopühhi”, mis aimab järele seto pajatuse kõnepruuki.

Elujõuline suguvõsa

Võru keeles andis ta vahel tegelaste kõnet edasi ka proosas. Juttude tugev rahvapärimuslik alus paneb uskuma, et tegu on lausa pärimuse sees olijaga, elava rahvaliku jutustajaga.

Jaigi maailma on raamatuillustratsioonidesse joonistanud Viiralt, Vahtra ja teised suurepärased kunstnikud.

Müstilis-religioosse tunnetusega on kirja pandud kogu Jaigi luule ja proosa. Ruth Mirov tunnistab, et “rahvaluulet on Jaik hästi tundnud – kõige vanematest uskumustest hilisaegsete pajatuste ja anekdootlike lugudeni välja”.

Religioossuse kohta ütleb Mirov samas 1989. aasta Loomingu nr 12 artiklis: “Nii nagu rahvausus, segunevad Jaigilgi animism, maagia ja ristiusk”.

Võrumaa kirjanike tunnusjoon pärast rahvaluule perioodi on olnud sunnitud või vähem sunnitud lahkumine Võrumaalt. See algas juba Oldekopist, kes pidi Põlvast Tartusse kolima ja kestab enam-vähem tänaseni.

Jaik kasvas üles Tsooru valla Roosiku mõisas ja Luhamõtsas. Ilmselt oli tegu nii rahvaluulerikka ümbruse kui ka elujõulise ja fantaasiaküllase suguvõsaga, sest veel praegu paistab see suguvõsa kokku hoidvat ja Juhan Jaigi mälestust ning võõrsil elavaid lapsi hoidvat.

Oma mälestustes on Jaik kirjutanud, et just kaugel sinetav Munamäe tipp pani ta luuletama. Luuletamine hakanud talle koolis külge koos kõigi poisikesetempudega.

Pärast Tsooru ministeeriumikooli lõpetamist läks Jaik Võrru elama. Seal lõi ta salajase noorteringi enda väitel inimestest, kes on julged ega karda surma ning kellega saaks maa puhastada sakslastest ja venelastest.

Noortering viis Volga äärde

Salajase ringi organiseerimise eest pandi ta 1915. aastal vangi ning saadeti Volga–äärsetesse linnadesse. Seal sõbrunes Jaik Vene haritlastega, luges Pushkinit, Lermontovi ja Dostojevskit ning proovis luuletada vene keeles. 1918. aastal Võrru naastes panid bolshevikud ta vangi.

Vabanenuna läks ta Tallinna õhtukeskkooli ja võttis osa Vabadussõjast. Pärast töötas Tallinnas toimetaja ning ametnikuna.

Kogu Tallinnas töötamise aja käis Jaik sageli Võrumaal ja puhkas Kubijal, Tsoorus, Haanjas. Sugulased mäletavad teda kui suhtlevat ja reibast võro keeli öeldes laadnat meest, kes ei hoolinud seisusevahedest.

Just tol ajal lapsed olnud sugulased pajatavad temast imelugusid. Ühele kinkinud ta esimesed punased kingad, teisele jalgratta, rääkimata kompvekkidest ja autoga sõidutamistest. Kalalkäik, seente ja marjade korjamine, malemäng, suitsetamine ja inimestega suhtlemine olidki tema peamised kired, lugemine ja kirjutamine muidugi ka.

Mälestuste järgi oli Jaik rõõmsameelne ja hakkaja, ehkki teda vaevas ajukasvaja. Operatsioon ei aidanud ja ta teadis, et elada on jäänud vähe. Esimese poja surm, pagendus ja elu sõjalaagrites kolme väikese lapsega ei olnud kerged.

Kuigi Jaik kirjutas palju raamatuid, põhiliselt noortejutte ja lastenäidendeid, ei olnud ta kirjanikutee päris roosiline.

Jaigi Võrumaa jutte kritiseeris teravalt August Alle ja Mart Raud võttis ta prototüübiks romaanis “Turg” mis pilkas nimitegelast Ado Murakut. Ka Elo Tuglase päevikus on lõik, kus ta mõistab hukka, et külapoiss sai haridusministri nõunikuks, märkides, et nüüd on siis hariduseta ministeerium.

Jaigi looming täna

Jaigi loominguline pärand on hoolimata tema lühikeseks jäänud elust mahukas. Tema raamatud ilmusid Eesti Vabariigi aegu ja sõjaajal ning paguluses. Neid loeti kapsaks ja punase võimu ajal hävitati raamatukogudest, nii et praegu neid antikvariaadist saada on raske.

Võru kirjanduse aasta puhul ilmutab kirjastus Stiamat kogupereraamatu “Nõiutud tuks”. Novellivalimiku “Käokübarad” on lubanud välja anda Eesti Raamat.

Tallinna Tehnikaülikooli kirjastus andis välja mälestusteraamatu “Tiroliaana”. Võro Selts VKKF on valmis saanud lasteraamatu “Kesväesä” ning valitud teoste kogu “Valgõ kivi”.

Valitud teoses on koha leidnud Jaigi luuleparemik ning jutud, millest osa on kohendatud võru keelde. Huvitavaim selle raamatu teostest on võru keeles kõlama pandud “Esä surm”, mis algab heksameetriga ja lõpeb regilaulu rütmiga ning on koheldav luuletusena.

Valik on tehtud sihiga tuua Jaik tagasi laste juurde, kellest ta on sunniviisiliselt nii kaua lahus olnud.

Õnneks elab varasurnud võru kirjanik edasi oma loomingus. Aeg ega võõrad tuuled pole minema pühkinud meie naksikeste, sänide ja tabide Võrumaad, mägede ja laulu kodupaika.