Praegu on taskutelefon rohkem kui igal kümnendal Eesti elanikul. Arvestades selliste telekommunikatsioonigigantide nagu Nokia, Ericsson ja Motorola globaalset edu ja Eesti elaniku maksujõu suurenemist, võib ennustada mobiiliomanike arvu jätkuvat kasvu. Selle taustal on tänavapildis üha tavalisemaks muutumas koolijütsid, kes õiendavad baaritrepil "kännuka" abil asju baaris istuvate sõpradega.

Mobiiltelefonide laialdase levikuga on kaasnenud uute väärtuste esiletõus. Veel suurema rõhuasetuse on saanud kiirus, mis on globaliseeruva ühiskonna märksõnu. Uurides globaalseid suundumusi Eesti ühiskonnas, on Krista Loogma Eesti Tuleviku-uuringute Instituudist tõstnud esile just mobiilsuse kasvu ja paiksuse vähenemist. Elektrooniliste sidevahendite areng on üks põhjus, mis on aidanud ümber korraldada senist aja- ja ruumikasutust.

Teine uue tähenduse omandanud mõiste on sotsiaalne ruum. Ühelt poolt on vähenenud inimeste intiimne väli – mobiliseerunud inimene on teistele kättesaadavam. Teisalt on suurenenud individualism. Inimesel on võimalik eralduda teistest, tegeleda oma asjadega ja ühineda teistega vaid siis, kui endal on selleks vajadus.

Taskutelefoni head küljed on ajendanud ühiskonnateadlast Rein Ruutsood viitama oma kodanikuühiskonna loenguis mobiiltelefonile kui ühele võimalikule kuritegevust piiravale tegurile. "Tallinnas Lasnamäel on palju pensionäre, kes istuvad päevad läbi kodus ja igavlevad, sest neil pole midagi teha," ütleb Ruutsoo. "Kui nad aga varustada telefoniga, võiksid nad olla ühiskonnale väga kasulikud, teatades igast kahtlasest juhtumist politseisse."

Ent heade külgede kõrval on halba. Tartu Ülikooli neuroloogiaprofessor Ain-Elmar Kaasik on tunnistanud mobiiltelefonidega kaasnevaid psühholoogilisi probleeme. "Me kõik harjume kindlate sidekanalitega ning mobiiltelefon tekitab teatud psühholoogilist sõltuvust," ütleb Kaasik. "Inimene haarab selle järele ka siis, kui helistamine polegi otstarbekas."

Teine mobiiltelefoniga kaasnev vastuolu puudutab staatust ühiskonnas. Kalli esemega uhkustamise soov ei lähe ka lastest mööda, tekitab pingeid nii laste endi kui lapse ja lapsevanema vahel. "Mina käsitleksin mobiiltelefoni kui kultuurinähtust, mille tulek on paratamatu, aga mille vajalikkust peaks enne kasutama hakkamist kaaluma," ütleb professor Kaasik.

Selle taustal ongi mobiilistumata inimeste hulgas levimas loosungid, et kui aasta kaks tagasi oli Eestis "tehtud mees" see, kes kandis vööl Nokiat või Ericssoni, siis nüüd on popp mobiiltelefoni mitte omada.

Kolmas probleemidering seondub seniste kultuurinormide muutuse ja suureneva individualismiga. Taskutelefoni omanikud on tunginud mobiilistumata inimeste sotsiaalsesse sfääri, häirides nende rahu. Parimaks näiteks on pinisevad "kännukad" kinos, teatris, raamatukogus või koolitunnis.

Mobiiltelefon on aidanud kaasa "mobiilinimeste" subkultuuri tekkimisele, kus laias laastus võib eristada kaheastmelist struktuuri. Primitiivsema astme moodustab seltskond, keda võiks tituleerida mobiilibeebideks. Mobiilibeebi on tavaliselt gümnaasiumi- või kõrgkooliõpilane, kellele taskutelefon on eelkõige mänguasi. Teine aste ehk mobiilieliit on aga seltskond, kelle jaoks mobiiltelefon omab praktilist väärtust.

"Kännukas" on juba praegu jätnud jälje Eesti elulaadi. On neid, kes tänavad Jumalat sellise leiutise eest, ent leidub neidki, kes peavad mobiiltelefoni Saatana sünnitiseks.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid