"Pagari piparkook" on ju üks neist sama tähega algavatest sõnakombinatsioonidest, mis on olnud kasutusel meie lastekultuuris korduslausena, mida tuleb korrata kuni keel sõlme läheb ja naer peale tuleb. Igatahes saab neid sõnu korrates palju nalja.

Nalja saab ka Kivirähki lugedes. Eesti Päevalehe huumorilehekülje toimetaja jääb mõnusalt naljakaks ka novellikirjanikuna. Aga mitte lihtsalt naljakaks. Kivirähk mängib oma juttudes tuntud klisheedega, kasutab vaimukaid ja ootamatuid sõnamänge, muudab tegelikkuseks pööraseid metafoore. Lihtlabase olmelise aine põimib ta läbi folkloori ja mütoloogia elementidega.

Tema absurdikoomika ja must huumor on alati ootamatu. See ongi ju üks hea nalja saladusi – midagi sel-list poleks lugeja oodanud.

Kujundite võttestik on "Pagari piparkoogi" juttudes üsna samasugune kui "Minu krooni" följetonides. Ikka need hüperboolid ja uskumatud lood, mille keerisesse tegelased satuvad.

Minu jaoks on erakordselt kütkestav see, kuidas Kivirähk kasutab rahvaluulet, üldse rahvalikku pärandit, ka rahva mõtteviisi. Juba Ivan Orava lood näitasid, et sel noorel poisil on erakordne anne sünteesida tervikpildiks see, mida inimesed tunnevad, kuid mida nad veel hästi sõnastada ei oska.

Kivirähki juttudele annab eriomase, väga sümpaatse ilme autori heatahtlik hoiak. Ka tema pööraseim must huumor on inimsõbralik.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid