Televisioon muutuste palavikus

Televisioonis ei muutu vaid see, et kõik pidevalt muutub. Kui midagi tõepoolest muutmatuks on jäänud, siis on see viimaste valitsuste, eelmise Riigikogu kultuurikomisjoni ja praeguse ringhäälingu nõukogu suutmatus töötavat ringhäälingumudelit teha.

ETV reklaamist loobumise lepe oli sisuliselt telejuhtide vaheline kokkulepe, mille sõlmis eraringhäälingust tulnud Toomas Lepp oma endiste kolleegidega. Sellel polnud ilma seadusandliku toeta mingit lootustki pikalt püsida. Samas on riigis juba kaks aastat edutult menetletud uut ringhäälinguseaduse eelnõu, aga selles on endiselt mustvalgel kirjas, et ETV võib reklaami müüa. Pole mõtet süüa ja salata. Tuleb enesele selgelt aru anda, mida võime ja suudame.

Telemaastikul saavutati vahepeal tasakaal. Tasakaaluseisundi põhitunnus oli see, et majanduslangusest hoolimata jäid alles kõik neli suurt telekanalit. Rahu maa peal valitses ka seetõttu, et erakanalid said vaatajaid pidevalt juurde ennekõike ETV arvelt. Harjuti ka aeg-ajalt lahvatavate skandaalikestega, kui ETV mõne lõpuni mõtlemata mõttega välja tuli. See stabiilsus läheb nüüd kaotsi.

Loomulikult pole telekanalites midagi paigal püsinud. Ajakirjanduslikult pole televisioon Eestis viimastel aastatel kuigivõrd uuenenud. See ei tähenda, et üksikuid tugevaid tegijaid poleks. Aga teleajakirjaniku kutset hästi valdavaid tegijaid on vähe, sest Eesti praegune telemudel ei tekita neid. Omanäolised teleajakirjanikud on asendunud meediategelastega. Nende seas on professionaale ja asjaarmastajaid mitmelt alalt. Enamasti astuvad nad üles arvukates jututubades ja mängulistes ekraanirollides. Lisaks kaunistavad innukate meediategelaste näod laiatarbeajakirjade kaanepilte. Televisioon Eestis on muutunud rohkem mängimise kui tõerääkimise ja südamevalutamise kohaks. Pole suuri lugusid ega suuri ideid, on mahedalt tarbitavad mudelid soojas arvutidisaini süleluses.

Nõndaviisi muutub televisioon Eestis utilitaarseks ja triviaalseks. Nii informatsiooni kui meelelahutust toodetakse universaalsete formaatide järgi. Formaadid on üldtarvitatavad saatemallid, mis on lihvitud ja testitud vaatajate köitmiseks, neid saab meediaturult osta. Meie meediategelased oskavad anda formaatidele oma näo, mitmed eesti telestaarid on selles töös väga andekad. Nende tehtud välismaised formaadid on kohalike populaarsusedetabelite tipus.

Tõsi, paat kipub kaldu. Nelja telekanali ühisponnistusest hoolimata jäävad paljud olulised elu- ja ajaprobleemid ekraanivalgusest puutumata.

Selles uues formaattelevisiooni maailmas polegi paradoksaalne, et kolmel erajaamal on õnnestunud jalul püsida ja edukalt enamuskanalite rolli täita. ETV peab ellu viima ühteaegu nii enamus- kui ka vähemustelevisiooni mudelit. See siht tekitab pidevalt vastuolusid, avalik ringhääling heitleb oma massimeedialiku loomuse ja elitaarse "kunst ja kultuur olla" tahtmise vahel. Katse neid kaht poolt tasakaalustada, see teoreetikute idee, kes otsivad kvaliteettelevisiooni võtit, on seni hästi korda läinud vaid ühes Euroopa riigis. ETV-st ei saa ku-nagi BBC-d ja ega ole vajagi.

On vaja avalikku kanalit, mis on usaldusväärne ja kuhu inimesed tulevad kokku neid ühendavast läbielamise vajadusest, olgu siis teadasaamise või meelelahutamise pärast. Muud ponnistused on üleliigsed, muul ajal hajub vaatajaskond niikuinii kümnete kanalite loodud tarbijakärgedesse.

Suur väljakutse on avaliku televisiooni ülesehituse, juhtimise ja kontrolli uue mudeli loomine, mille keskpunktiks on nagu ikka ETV rahastamisviis. Toomas Lepa variandis muutus sõltumatu ETV sõltuvaks mitte ainult riigist, vaid ka erajaamade rahakotist. See mudel sai krooni pähe, kui avalik telekanal ähvardas erakanalit pankrotiga.

Uuesti reklaami müüma hakkav ETV pole enam suveräänne auditooriumiliider, nagu ta oli seda 1997. aastal. Erakanalid on oma tahtmise saanud ja ETV-d oluliselt nõrgestanud. Reklaami müüma hakates pole ETV juhtidel mõtet kuulutada, et programm sellest üldse ei muutu. ETV-s on vahepeal vist meelest läinud, et reklaamile ei müüda programmi, vaid vaatajaid ja neid on nüüd ETV-le juurde vaja. Selles armsas tohuvabohus on lisaks veel esile kerkinud intrigeeriv, ent esialgu siiski spekulatiivne idee Eesti vene telekanalist. Veel üks mudel, ent kelle ja mille arvelt ning millise raha eest?

Seadusandjatel on põhjust mõelda ja kiirustada, uute meediamudelite ehitamise hoogtöö tuleb paratamatult ette võtta.