Lepp maha, ETV müüki
Kas Eesti Televisiooni peadirektor Toomas Lepp on isikliku kaatrisõidu tarvis pihta pannud paagitäie riigi bensiini? Ajakirjanduse keskendumine sellele küsimusele on mõistetav - lihtne ja selge lugu, millest iga reporter ja lugeja aru saab -, aga Lepa ja ETV traagika põhjuseks pole ju üldse kaater ega bensiin, vaid rängad juhtimisvead.
Mõnikümmend liitrit valesse kohta voolanud bensiini või mõni ebaõnnestunud leping on apsakad, mida võib leida iga suure ettevõtte majapidamisest, kui natukenegi otsida. Ehk nagu ütleb üks viinareklaam: põhjuse leiab alati. Küsimus on pigem selles, kas hakatakse otsima, kes hakkab otsima ja miks ta hakkab otsima.
Toomas Lepa langemise lugu kordab peaaegu samm-sammult Eesti Draamateatri juhi Merle Karusoo hiljutist lahkumisetendust alates töötajate mässust kuni viimaste peaaegu piinlike pisiasjadeni. Merle Karusoo puhul jõuti bensiini asemel lõpuks suhtekorraldaja kampsunini, mis olevat erinevalt eelmise töötaja korralikust ülikonnast olnud lotendav ja võidunud moega. Samas pole kuulda ühtki tõsist ja põhjendatud etteheidet ETV ja Draamateatri taseme või majandustulemuste kohta, olgu pealegi, et mõlema vaadatavus on viimasel ajal langenud.
Mõlemad juhid on väliste kriteeriumide järgi justkui oma tööga toime tulnud, ent sisuliselt see siiski pole nii. Lepp ja Karusoo ei saanud hakkama juhi ühe kõige tähtsama ülesandega: püstitada eesmärk, luua meeskond ja panna meeskond ühise eesmärgi nimel tööle.
Põhjuseks on ilmselgelt suhtlemis-oskuse ja võib-olla ka üldse juhti-misoskuse nappus, aga mitte bensiininäppamine või vale fassongiga kampsun. Toomas Lepp oleks muidu võib-olla vastu pidanud, aga tema nõrkusi sattusid paraku võimendama omaniku esindaja, ringhäälingunõukogu ebamäärased hoiakud ja ootamatud eelarvekärped, mis laovad juhile ja kogu kollektiivile alati turjale topeltkoorma stressi ja panevad kõik meeskonnaliikmed tõsiselt proovile. Kui juht ei suuda konflikte ennetada ja lahendada, ei päästa teda ka mõni hea telesaade või lavastus ja ta peab ametist lahkuma.
Kurvad ja ohtlikud on nii Karusoo kui ka Lepa juhtumid mitut moodi, aga ennekõike oma nakkusohtlikkuse pärast.
N-ö avalik-õiguslike ettevõtete töötajatele võib jääda mulje, et kehtib kolhoosikord, kus nende tööks on ka juhtimisprobleemide lahendamine ja firma rahakotis sorimine, samal ajal kui omanike esindajad ja avalikkus seda kirbutsirkust nõutult või põnevusega pealt vaatavad.
Mässukatseid tuleb ette paljudes ettevõtetes, aga enamasti summutatakse need eos, ilma et keegi neist midagi kuuleks. Kui aga suur vastasseis on juhi vigade tõttu avalikkuse ette jõudnud, pole asjaosalistel endil enam midagi parata, sest pall on järgmise mängija käes. Nüüd peab konflikti lahendama ringhäälingu nõukogu. Ainus võimalus seda kiiresti, võimalikult vähe ETV-d kahjustades teha on peadirektor Toomas Lepp ametist vabastada.
Järgmise sammuna peab riik Eesti Televisiooni lihtsalt maha müüma. Saja miljoni krooni asemel, mis igal aastal ETV ülalpidamiseks kulub, on mõistlikum kulutada poole väiksem summa ühiskonnale oluliste, kuid äriliselt mittetasuvate saadete tellimiseks erakanalitelt. Tarvilikke saateid näeme sel juhul ilmselt rohkemgi kui praegu, lisaks säästule võidame erastamissumma ja kunagi ehk ka natuke maksutulu.
