Avalik-õiguslik või eraõiguslik Eesti Ringhääling?
Avalikku ringhäälingut vaevavad kriisid. ETV kriiside põhjus on tormakas ekslikkus. Süstemaatiliselt kutsub kriise esile ka riigivõim. Häda algab sellest, et nii erakondadel kui riigil on ringhäälingupoliitika piisavalt läbi töötamata. Ka kipub vabasse ajakirjandusse sekkumine enamasti poliitikute näppe kõrvetama.
Televisiooni ja raadio puhul on raske kohandada muude majandusvaldkondade põhimõtteid. Parteidel ei jätku meediaasjatundjaid, seetõttu seob käsi ja jalgu asjasthuvitatute omavaheline kähmlus. Ringhäälingunõukogu on oma tegemistes äpardunud. Kõik see kestab juba aastaid, ent lõpuks tuleb olukorrast ikkagi välja tulla. ETV tõsised hädad ja riigi rahanappus sunnib otsustega kiirustama. Poliitikud peaksid siiski eelnevalt mõnedes asjades kokku leppima. Panen ette kaaluda kokkulepet järgmistes põhimõtetes:
Lähema 10-20 aasta jooksul ei saa Eestis loobuda avalikust ringhäälingust. Seadustatud kohustusena on see ainus kindel garantii, mis tagab rahvale objektiivse, tasakaalustatud, erapooletu ja mitmekesise ringhäälinguteenuse osutamise. Riik ei saa kelleltki tellida demokraatiat.
Avaliku ringhäälingu ülesehitust ja rahastamisskeemi saab muuta vaid seadusega, mitte kiirustades tehtud rahakärbetega. Uus ringhäälinguseadus tuleb vastu võtta lähema poolaasta jooksul. Tuleb anda aega üleminekuks ning uus skeem rakendub täismahus jaanuaris 2001.
Avaliku ringhäälingu majanduslikuks eesmärgiks ei saa olla võimalikult mahuka programmi tootmine võimalikult odavalt ja võimalikult vähese arvu töötajatega. Kõnelema peab ringhäälinguteenuse hinnast, tasemest ning võimest rahuldada rahva vajadusi. Riik peaks maksma selle eest, mida ta seaduses eesmärkidena deklareerib.
Kõige rohkem vaatajaid ei ole eesmärk
Avalik ringhääling ei võistle erasektoriga rahaallikate pärast. Parim võimalus on loobuda reklaamist avalikus ringhäälingus ning seadusega eraldada osa eraringhäälingu tuludest avaliku ringhäälingu toetuseks.
Avaliku ringhäälingu riiklikud rahastamisallikad peavad olema sõltumatud. Kui ei saa juurutada solidaarset avaliku ringhäälingu (loa)maksu, peab seadus-andja leidma muu stabiilse rahastamis-skeemi. Avalikul ringhäälingul peab olema mitu tuluallikat.
Avaliku ringhäälingu kogukulu hoitakse tasemel 185-210 miljonit krooni aastas. Riik katab sellest 75%, palju vähem kui seni. Rahajaotus ETV ja ER vahel muutub põhjendatuks. Avalikule ringhäälingule ei esitata aastani 2003 iga-aastast eelarve tasakaalu nõuet ning antakse laenu investeeringuteks kuni 15% aastaeelarvest. Võlg kaetakse ETV ja ER mittevajaliku kinnisvara võõrandamisega.
Avalik ringhääling ei võistle iga hinna eest esikoha pärast auditooriumi haaramisel, vaid osutab seadusega seatud avalikku teenust.
Avalik ringhääling ei tee kommertssaateid, ei tegele varjatud sponsorluse ja reklaamiga. Uus tootmiskorraldus ja saadete ulatuslik sisseostmine ei tohi ohustada ringhäälingu toimimissõltumatust.
Avaliku ringhäälingu reformimisel tuleb vältida pöördumatult negatiivseid tagajärgi ja avaliku teenuse hinna tõusu. Ringhäälingu nõukogu annab eksperimenteerimisloa tootjate süsteemi rakendamiseks, struktuuriüksuste erastamiseks ja töötajate veelgi ulatuslikumaks koondamiseks alles põhjaliku analüüsi ja majandusplaani põhjal. ETV ja ER turuväärtus ei tohi väheneda.
Avalikus ringhäälingus säilib põhi-programmi tootmiseks vajalik loominguline kollektiiv. Samas alustab ETV sõltumatu audiovisuaalse sektori toetamist ja arendamist Eestis. ETV-d kohustatakse Eesti videotootjatelt ostma, tellima või koostöös tootma vähemalt 25% programmi mahust alates 2001 aastast. Suurema mahu väljajagamine teenustööna on ebasoovitav programmi kommertsialiseerumisohu tõttu ja toimetussõltumatuse säilitamise huvides. Kõiki avaliku ringhäälingu programmielemente ei saa toota erasektoris.
Ringhäälingunõukogu tuleb reformida
ER ja ETV ühendamine on tõsiselt arvestatav ettepanek. Siiski ei saa see toimuda kellegi suvalise arvamuse kohaselt. Ühendamisidee aktsepteeritakse, kui õnnestub tuua veenvaid argumente ja majandusarvutusi, mis tõendavad selle võtte positiivset mõju ringhäälingu arengule. Tegemist on eripärase sammuga, mida võib võrrelda näiteks kahe teatri või kahe orkestri ühendamisega.
Riigikogu reformib ringhäälingunõu-kogu. Võimuorganil, kes pole suutnud teha pädevaid otsuseid, sisuliselt kontrollida ETV tegevust ega vältida ringhäälingu jätkuvaid kriise ja vigu, ei õnnestu see suure tõenäosusega ka edaspidi.
Eespool öeldul on muidugi ka alternatiiv – võetakse ette protseduur, millega avalik-õiguslikku ringhäälingut asendab eraõiguslik AS Eesti Ringhääling, mille aktsiakapitalist 49% paneb Erastamis-agentuur müüki 2000. aasta kevadel. Aga see oleks juba üks teine jutt.
