Vajame tugevat ETV-d
Eesti telemaastiku korralduse üle käivad arutelud ei üllata enam ammu millegi uuega. Kõik nägemused on kümneid kordi eri seminaridel ära kuuldud ning lugematutes artiklites välja öeldud. Teada on, kes mida tahab ja mis mille taga seisab.
Nii ei ole midagi ootamatut ka nende riigi arveametnike rahaloogikas, kes loodavad kokku hoida ETV-d ja Eesti Raadiot liites ning kummagi eelarvet poole võrra vähendades. Sama ennustatavad olid ka arvamusavaldused, mis seepeale Eesti ajakirjanduses ilmutamist leidsid.
Eesti Päevalehe peatoimetaja Kalle Muuli poolt raadiosaates "Olukorrast riigis" välja öeldud seisukoht on sama, mida Äripäev on juba aastaid jutlustanud ning millest taas kord rääkis roosa lehe esmaspäevane juhtkiri: ETV tuleb erastada. Selle ideoloogia järgi tuleks juhul, kui riigil on tõesti huvi oma kodanikele teatud kvaliteediga teleteenust pakkuda, see vähempakkumise korras eri erakanalite vahel laiali jagada.
Majandusloogika vinklist kõlab selline visioon üsna veenvalt. Ometigi on Eesti trükiajakirjanduse tipptegijad teleajakirjanduse köögipoolel paar kompetentsi-apsu teinud. Üks neist on ilmne teadmatus sellest, milliseks nüüdis-ajal on kujunemas teleauditooriumide käitumine.
Miks ei ole siis riigil mõtet osta üksikuid saateid suvaliste erakanalite käest? Saated oleksid just nagu eetris ja rahval võimalus neid vaadata – milles probleem?
Probleem on selles, et mida aeg edasi, seda väiksemaks muutub selliste üksikute saadete kasutegur. Olukorras, kus pea iga päev tuleb juurde uusi, üha spetsialiseeritumaid telekanaleid, kandub rõhk üksikult terviklikult saatelt üle kanalile kui temaatilisele tervikule. Inimesed vaatavad Eurosporti, CNN-i või MTV-d kui selge suunitlusega kanaleid ning ajavad üha vähem näpuga järge mööda lõputult paksenevaid telekavasid. Kompott-kanalid on kaugemas perspektiivis paratamatult kadumisele määratud.
Äripäeva plaan oleks selles kontekstis sama totter kui näiteks selge suunitlusega Äripäeva enda artiklite ärajagamine kõigi Eesti ajalehtede vahel. Süstemaatilisest majandusalasest informatsioonist huvitatud lugejad selle üle ilmselt ei rõõmustaks.
Nii ei saa ka rõõmustada plaanide üle ETV-d hävitada. Sest nii nagu majandushuvilised tahavad lugeda Äripäeva, peab ka igale eestlasele jääma koht, kus puutuda kokku kvaliteetse visuaalkultuuriga. Tänapäeva võimsaima meediumi eetrilainetuses peab säilima kindel lainepikkus, mis pakuks igale eestlasele vajalikku emakeelset informatsiooni. Lainepikkus, mis keset särtsuvat globaalmeediat tuletaks nõndaviisi meile ikka aeg-ajalt meelde, kes me sellised oleme – eestlased juhtumisi.
Ja see ei ole lihtsalt üks pateetiline kaunisjutt. Sest mis hakkab olema 21. sajandi peamine võitlustanner? Eks ikka see üüratu hulk kõikvõimalikke helesiniseid ekraane. Saak, mille nimel aga kogu müdistamine lahti läheb, on vaatajate kultuuriline identiteet.
Parim näide, mis säärase meediamadina puhul kaalul võib olla, asub meie oma kodutanumal. Londoni Ülikooli natsionalismiuurija professor George Schopflin räägib Luubile antud intervjuus, kuidas siinsed muulased peavad oma pealinnaks pigem Moskvat või Peterburit. Põhjuseks on siin suuresti just need viis tundi, mis siinsed venekeelsed kaasmaalased veedavad peamiselt idakanaleid vaadates. Schopflin näeb selles kontekstis selget vajadust kohaliku venekeelse telekanali loomise järele. Selle ülesandeks oleks Eesti-kesksuse suurendamine meie muulaste identiteedis.
Aga miks peaks oht peituma vaid neis tundides, mille veedab telerite ees muukeelne vähemus. Ega eesti keelt rääkiva enamuse postsotsialistlik identiteet palju kindlam ole. Ning ahvatlusi, mis selle identiteedi suvalises suunas kallutada võiksid, ilmub meie elutubade teleakendesse aina juurde. Ühiskonna kultuurile killustumine ning kodanike võõrandumine oma riigist on nõndaviisi kerged tulema. Ja seda võiksid ka rahandusministeeriumi ametnikud karta – kust need maksud siis ikka enam nii kergelt tulevad.
