ETV vajab tasakaalu ja tulevikunägemust
Eesti Televisioon on lubanud oma töö lähiajal põhjalikult ümber korraldada, minnes BBC eeskujul üle produtsentide süsteemile. Sellega muutub enamik saatetegijaid vabadeks ettevõtjateks, kes müüvad oma annet ja oskusi, ning produtsendid saavad võimaluse sõlmida lepingud saadete tegemiseks, nii et oleks tagatud parim hinna ja kvaliteedi suhe. Loodetavalt toob selline samm kaasa suurtest koosseisudest loobumise, suurema efektiivsuse ning lõppkokkuvõttes ka parema programmi.
Loomulikult tekib küsimus, miks pole peadirektor Toomas Lepp, tema eelkäija Hagi Shein ning neid ametisse pannud ringhäälingunõukogu varem niisugust põhimõttelist muudatust ellu rakendanud – avalik-õigusliku televisiooni töö efektiivsem korraldamine peaks ju olema kõigi poolt aktsepteeritud eesmärk.
Heitkem pilk ajalukku – nimelt pole ETV võimalik üleminek produtsentide süsteemile kaugeltki mitte selle suve avastus. 1994. aastal kandideeris ETV peadirektori kohale Raivo Paiste, kelle esitatud arengukava leitmotiiviks oli üleminek Eesti Televisiooni mammutstruktuuri rahastamiselt ETV kui programmi rahastamisele.
Uus ETV pidi Paiste arvates säilitama ringhäälinguseaduse nõuetele vastava programmi koostamise, operatiivse info edastamise, videoarhiivi korrastamise ja säilitamise ning rahvusvahelise koostöö ja suhtluse Eesti Televisioonina. Samas pidas esitatud kava võimalikuks loovutada väljapoole ETV organisatsiooni tehnilised vahendid ja teeninduse, loomingulise ja ajakirjandusliku töö korraldamise ning saadete tootmise koos kõigi kaasnevate abiprotsesside ja teenustega.
Konkurentsis peadirektori kohale jäi Paiste toona alla Hagi Sheinile, kes orienteerus pigem vana struktuuri säilitamisele kui otsustavatele muudatustele. Tagasivaates peab Sheini auks siiski ütlema, et kordagi ei tekkinud tema peadirektoriks oleku ajal hirmu, nagu ETV ei võiks enam ots otsaga kokku tulla. Siin-seal esitatud väide, nagu oleks ETV puudujääk saanud alguse juba Sheini ajal, on selge liialdus, milleks on alust andnud ehk üksnes lahkujatele makstud ülepaisutatud hüvitised 1997. aasta sügisel.
Lepp lubas 1997. aastal peadirektoriks saades bravuurselt palju. Paraku asendas läbimõeldud tegevuskava populistlik idee loobuda reklaamimüügist, mis mõne aja pärast hakkas end valusalt kätte maksma. Kommertskanalite maksed ETV-le reklaamist loobumise eest pidanuks saama seadusliku aluse, kuid tollase valitsuse ringhäälinguseaduse töörühm ei näinud ETV rahastamises probleemi.
Nüüd lõpuks suunaks võetud produtsentide süsteem on ideena kahtlemata õige. Selle rakendamine ei nõua erinevalt teistest väljakäidud peadpööritavatest uuendustest isegi ringhäälinguseaduse olulist muutmist.
Hurraa-optimismiks pole siiski põh-just, sest tingimused reformi läbiviimiseks on võrratult nigelamad kui viis aastat tagasi. Esiteks on ETV rahaline olukord palju kehvem, aga ainuüksi koondamisteks kulub väga palju raha ning see on samm, millest tõuseb tulu alles tulevikus. Teiseks olnuks viie aasta eest aega uuenduste käik ja ajakava hästi ette valmistada, nüüd on oht kiirustada ning tegutseda ülepeakaela. Jääb üle vaid loota, et Lepp ja ETV uus juhatus suudavad neile antud "teisel katsel" suuremaid karisid vältida.
Kõige rohkem on ETV-l viimastel aastatel puudus olnud tasakaalukast ja samas tugeva visiooniga liidrist. Kahjuks pole ka üheksaliikmeline ringhäälingunõukogu suutnud sellist liidrit leida ega juhuslikke tõmblusi vältida.
