Juri Lotman andis võtme märgimaailma mõistmiseks

"Semiosfäärist" värske väljaanne pakub elamuse kohtumisest suurvaimuga

Neist tartlastest, kes maailmateadust enim mõjutanud, seisab väljaspool konkurentsi 19. sajandil kirjeldava ja võrdleva embrüoloogia rajaja Karl-Ernst von Baer ja 20. sajandil strukturaalsemiootika rajaja Juri Lotman.

Lotmani "Semiosfäärist" ilmumine Kajar Pruuli valikus ja eestinduses pakub tõelise elamuse kohtumisest suurvaimuga, seejuures inimesega, kelle elutöö kulges ja kujunes kõigi meie silme all ja kümnete ning sadade õpilaste osavõtul ning -saamisel.

Eestikeelne Lotman

Lotmani tööde bibliograafiast, mis koos postuumselt avaldatud töödega küünib ligi 1000 nimetuseni, ilmneb, et Lotmani esimene eestikeelne etteaste leidis aset juba 1952. aastal, kaks aastat pärast ta emigreerumist stalinismi all ägavast Leningradist Tartusse. Lotman kirjutas siis mälestusartikli Radishtshevi 150. surma-aastapäevaks 24. septembri Rahva Häälde ja sama kuu Loomingus ilmus ka toonases kirjandusuurimise kaanonis oluliseks peetud "positiivse kangelase" probleemi käsitlus Radishtshevi esteetikas.

Seesuguseid pigem marginaalseid kui suundamärkivaid artikleid koguneb Lotmanilt eesti keeles kümmekond. Programmiliseks etteasteks võib pidada artikli "Semiootika ja kirjandusteadus" ilmumist 1967. aasta Keele ja Kirjanduse jaanuarinumbris. Selleks ajaks olid ta "Loengud strukturaalsest poeetikast" hakanud aga juba maailma vallutama.

Siiski oli Lotman peaaegu kogu oma loomingulise apogee vältel 1960–90. aastatel eestikeelses teadusdiskursuses eksootiline "võõras". "Eksootiline" tähendab siin seda, et eestlasedki käisid Lotmani loenguid kuulamas ja vähemalt kaks kirjandusteadlast, Jaak Põldmäe ja Pärt Lias püüdsid Lotmani meetodit rakendada oma uurimistöös. Aeg-ajalt võis eesti teadlaste artiklitest leida ka viiteid Lotmanile, kuigi Endel Sõgla tsenseeritud kirjandusteaduses peeti Lotmani kasutamist ebasoovitavaks. Niisiis, paljude kirjandusteadlaste ja kriitikute seas valitses harras austus Tartu professori vastu, kuigi avalikult seda näidata ei juletud. Lotman jõudis eesti kirjandusteaduslikku diskursusesse pooleldi salakaubana.

Läbimurre eestikeelses lotmaniaanas tuli 1986 monograafiaga Pushkinist (tõlkija Lotmani minia Piret Lotman). Enne seda oli ilmunud ka Lotmani käsitlus kinosemiootikast ja kinoesteetikast. Siinkirjutaja alustas Lotmani tõlkimist 1980. aastate algul, kui Eesti Raamat oli sõlminud tõlke väljaandmiseks isegi eellepingu. Aga proovitööna Kultuuris ja Elus 1981 ilmunud "Lavasemiootika" põhjustas ideoloogilistele valvuritele parajat peavalu. 1980. aastate tõlke-töö viljana – lõviosa sellest kandus üle Pärt Liasele ja Inta Somsile – ilmuski 1990 "Kultuurisemiootika".

Selle eessõna lõpetab Lotman tõdemusega, et alles nüüd avaneb ta loomingul võimalus "koputada oma sünnikodu uksele". Pruuli tõlgitud "Semiosfäärist" võib siis pidada lausa koduukse avamiseks. Tee Lotmani mõttemaailma lõpliku kodustamiseni Eestis võtab aga veel ilmselt aega.

Juri Lotman on Eesti oludes kahetsusväärne näide sellest, et ükski prohvet pole kuulus oma maal. Veel "perestroika" ajalgi keeldus Eesti NSV Teaduste Akadeemia teda oma liikmeks arva-mast. Ometi on Lotman vabalt võrreldav niisuguste universaalsete vaimuhiiglastega, nagu Albert Einstein ja Albert Schweitzer.

Kolm suurmeest

Einstein andis oma 1905–1916 välja töötatud relatiivsusteooriaga võtme füüsilise universumi seletamiseks. 1915. aasta septembris jõelaeval Gabonis Igendja külast mööda sõites sõnastas Albert Schweitzer universaalse eetika põhiteesi: "Aukartus elu

ees". Pool sajandit hiljem annab Juri Lotman võtme märkide ja tähenduste universumi mõistmiseks.

Viimasel ajal kurdetakse ikka ja jälle raskuse üle orienteeruda üha lisanduvas infoväljas. Inimene tunneb end abituna valikutes hea ja halva, esma- ja teisejärgulise vahel. Lugege siis Lotmanit ja teie ees plingib majakas, mis juhib kodusadamasse!

Juri Lotman 1922–1993

Sündis: 28. veebruaril 1922 Petrogradis juristi pojana

Haridus: lõpetas 1939 keskkooli, 1950 Leningradi Riikliku Ülikooli vene

filoloogina

Töö: vene kirjanduse õppejõud Tartu Õpetajate instituudis 1950-54, Tartu Riikliku Ülikooli vene kirjanduse dotsent 1954, 1960-76 vene kirjanduse kateedri juhataja, 1980. aastast väliskirjanduse ja kirjandusteooria kateedri professor. 1987 ENSV teeneline teadlane.

1949 alustas kirjandusteaduslike tööde avaldamist, vene kirjanduse ajaloo silmapaistev asjatundja, 1960-80 strukturaal-semiootilise suuna üks tuntuim viljeleja kirjandusteaduses. Tema teoseid on tõlgitud 18 keelde.

Juri Lotman suri 28. oktoobril 1993 Tartus.

Tõlkija järelmõte

Juri Lotmani mõisteid ja mõtteid on eesti kirjasõnas vahel ülemääragi kontekstivabalt pruugitud. Ometi ei saa salata, et mullegi oli üks tõlkimise "hälbelisi" kõrval-rõõme mitmete paralleelide täheldamine näiteks Peeter I aegse "europiseeritava" Venemaa ja 1990. aastate Eesti vahel. Mõne kultuurimehhanismi sarnasus on kohe päris naljakas. Soovitus Lotmaniga vähem tuttavale lugejale: kellele raamatu avatekstid liiga teoreetilised tunduvad, võikski püüda alustada pigem raamatu teisest poolest, kus raskuspunkt on värvikal vene kultuurilool.

Võlgnen tänu Mihhail Lotmanile, Marek Tammele ja Peeter Toropile, kelle arvamused on aidanud kujundada raamatu tekstivalikut. Ilma Ann Maltsata oleks olnud raske toime tulla vanemas vene kirjakeeles tsitaatide vahendamisega. Ja oli palju teisi häid inimesi, kes ei pidanud paljuks raisata aega, et otsida vastust mõnele küsimusele.

Kajar Pruul , Vikerkaare toimetaja, "Semiosfäärist" tõlkija

Lugusid Lotmanist

1956. aastal saatis Juri Mihhailovitsh ajakirjale "Filosoofia küsimused" artikli Radishtshevist. Ka mul seisis toimetuses üks artikkel. Kui me kohtusime, siis vahetasime informatsiooni, kas on toimetusest tulnud vastus või mitte. Lotman lohutas: "Ajakirja nimi on ju "Filosoofia küsimused", mitte "vastused"!

Kord küsiti Juri Mihhailovitshilt: "Milles seisneb saksa ja vene bürokraatia erinevus?" Lotman vastas: "Saksamaal läheb ülevalt antud korraldus kuni viimase instantsini, mis selle ka täidab. Venemaal aga tuleb korraldus viimase instantsini, kuid instants läheb eide juurde". Siis lisas ta vaiksemal häälel: "Võib-olla ongi selles meie pääsemine."

Valitud filosoofiadoktor Leonid Stolovitshi kogumikust "Juudid naeravad", Tartu, 1996.