Eesti Televisioon vaid venekeelseks
Eesti vajab venekeelset avalik-õiguslikku televisiooni, sest niikaua kui mitte-eestlaste põhiline infokanal on Venemaa telejaam ORT, ei tule integratsioonist midagi välja. Külvab ju ORT hoopis teistsugust ja sageli äraspidist mõttelaadi, mis muudab kogukondade üksteisele lähenemise võimatuks.
Arvestades Eesti Televisiooni kehva majandusseisu, ei kõla ETV kõrvale venekeelse kanali loomise idee tõsiselt-võetavana. Eriti olukorras, kus kohalikul telemaastikul tegutsevad neli suurt ja veel mõned väikesed telejaamad. Ent integratsioon on liiga tõsine teema, et see lihtsalt kõrvale lükata. Kuna meedia kujundab suuresti inimeste väärtushinnanguid, maailmavaadet ja käitumismalle, ei saa muulaste meediatarbimist arvestamata neid Eesti ühiskonda kaasata. Seega on Eesti sisekliima päästerõngaks kohalik venekeelne telekanal, soovitavalt avalik-õiguslik, mis suudab eestimeelse programmiga kokku koguda senised ORT-i vaatajad.
Isegi kui kanali loomise idee tundub lootustandvana, ei ole praegu telejaama tegemiseks kuuluvaid sadu miljoneid kusagilt võtta. Kui aga ei saa ülal pidada kahte rahvatelevisiooni, tuleb teha valik: kumb on olulisem, kas eesti- või venekeelne avalik-õiguslik teenus. Toonitan probleemi ajalist konteksti, sest tegelikult oleks vaja mõlemakeelset avalik-õiguslikku kanalit. Kuid ajal, mil kahe kogukonna huvidekonflikt pehmeneb visalt, mil riigil napib raha ning ETV vajab niikuinii reformimist, tuleb mõelda ETV venekeelseks muutmise peale.
Eesti ühiskonna terviklikkuse seisukohalt on venekeelset avalik-õiguslikku telekanalit tarvis märksa enam kui eestikeelset. Televisioon on parim massikommunikatsioonivahend muulaste integreerimiseks sel lihtsal põhjusel, et venelased armastavad televiisorit vaadata (näiteks veetsid BMF-i andmetel eestlased juulikuus telerite ees päevas keskmiselt 2 tundi ja 56 minutit, mitte-eestlased aga 3 tundi ja 42 minutit) ning on seetõttu üsna hästi mõjutatavad just televisiooni kaudu.
Uuringute järgi kuulavad mitte-eestlased ka päris palju raadiot ja avalik-õiguslik venekeelne jaam Raadio 4 teeb väga edukat eestimeelset programmi. Kuid raadio pole pooltki nii mõjus meedium, kui seda on televisioon. Ajalehtki omab tänapäeval raadiost autoriteetsemat positsiooni, kuid muulased paraku lehti eriti ei loe.
Mida kaotaksid eestlased, kui Eesti Televisioonist saaks venekeelne telekanal? Kui aastaid tagasi oli ETV käes infosaadete, spordisaadete, kodumaise meelelahutuse ja kultuurisaadete monopol, siis praegu võib sellest loetelust vaid kultuurisaateid ETV leivanumbriks pidada. Kõiki teisi saatetüüpe pakuvad ka erakanalid ning hämmastavalt professionaalselt, kuigi enamik tippsaatejuhte jätkab tööd veel ETV-s.
Seega võib tekkida kartus, et koos eestikeelse avalik-õigusliku kanaliga kaovad telepildist ka kultuurisaated. Sellele probleemile on vähemalt kolm lahendust. Esiteks saab ringhäälinguseadusesse kirjutada erakanalitele nõude, et nad peavad mingi protsendi saatemahust pakkuma kultuurisaateid. Ilmselt pole selline lahendus sobivaim, sest mõistet "kultuur" ei saa üheselt defineerida. Teine võimalus oleks erakanalitele konkursi väljakuulutamine kultuuri-programmi või eraldi saadete tegemiseks riigi raha eest – kes pakub soodsamat hinda ja pinda, saab kultuuri endale. Kolmanda variandiga jääksid kultuurisaated jooksma ETV kanalil.
Venekeelse televisiooni üks arenguvariante olekski selline, et järk-järgult suurendataks seal eestikeelsete saadete osatähtsust ja mahtu. Kui põliselanikel enam venekeelse kogukonnaga olulist maailmavaadete lahknevust ei ole, võib sellest televisioonist jälle eestikeelne kanal saada. Või on Eesti riik selleks ajaks juba nii jõukas, et jaksab ülal pidada kahte avalik-õiguslikku telekanalit.
