Raadiot ja televisiooni puuakse peast ja jalust

Viimase aja teated Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni tulevikust meenutavad vägisi kaarnate kisa laguneva korjuse ümber. Võib-olla tõesti oleme ühe suurejoonelise agoonia tunnistajateks.

Endistes sotsialismimaades, Poola välja arvatud, on avalik ring-hääling kaotanud oma positsiooni erakanalitele.

Üksnes Eesti suutis pärast iseseisvuse kättevõitmist säilitada mujal Euroopas levinud ja Euroopa Ring-häälingute Liidu soovitatud mudeli: üks loamaksuga rahastatav või kombineeritud finantseeringuga tugev avalik-õiguslik ringhääling ning selle kõrval reklaamimüügist elav eraringhääling. 1994. aastal vastuvõetud ringhäälinguseadus aitas kõigile oma vigadele vaatamata seda õrna tasakaalu hoida.

Nüüd on kavatsusega vähendada ER ja ETV eelarvet 30–50 protsenti kogu avalik-õiguslikule ringhäälingule vesi peale tõmmatud. Seejuures pole kuulda ühtegi tõsist arvestust, kuidas saavutatakse igatsetud kokkuhoid kahe organisatsiooni liitmisel.

Valitsuse poomiskava läheb aga põhimõtteliselt vastuollu ringhäälinguseadusega, sest see sätestab valitsuse rolli üksnes õigusega määrata ER ja ETV ring-häälingusagedused. Saadete ja programmide loomisel ning ringhäälingus edastamisel on ER ja ETV sõltumatud, lähtudes üksnes seaduse nõuetest (ringhäälinguseadus § 28).

Eesti Raadio ja Televisiooni kokku-lahku kamandamised, nõudmiste esitamine programmide sisu kohta rikuvad seda euroopalikku normi jõhkralt nagu ka seavad ülepea küsitavaks võimude lahususe põhimõtte järgimise Eestis. Sest nii eelarve, programmide kui ka lõpuks avalik-õigusliku ringhäälingu enda saatuse küsimus on ringhäälingunõukogu ja Riigikogu, mitte aga valitsuse otsustada.

Just siia ongi koer maetud. Ringhäälinguseadusega Eesti Raadiot ja Eesti Televisiooni valitsema pandud ringhäälingunõukogu ostustusjõuetust või ükskõiksust ei saa pidada muuks kui avalik-õigusliku ringhäälingu põhimõtete reetmiseks. Nõnda siis, mitte ainult valitsus ei poo Eesti Raadiot ja Eesti Televisiooni, vaid ringhäälingunõukogu näib ka ise poomisnööri teisest otsast kinni hoidvat.

Kujunenud olukorras oleks kõige mõistlikum, kui Paul-Eerik Rummo ja Toomas Lepp leiaksid endas jõudu oma kohalt tagasi astuda. Sest üks oma ebaluse, teine oma lahmimisega on tõsiselt kui mitte lootusetult kompromiteerinud kahe institutsiooni, ringhäälingunõukogu ja ETV mainet.