Kirjanik Rein Saluri mäletab ja küsib
Täna 60. sünnipäeva tähistav kirjanik Rein Saluri keskendab oma vaheda ning sageli pilkliku pilgu nii eksistentsiküsimustele kui ka ühiskondlikule ja ökoloogilisele probleemistikule.
1972.
aastal ilmusid kaks lühiproosa esikkogu – "Kaemus" ja "Mälu", neist esimene Vaino Vahingu, teine Saluri sulest. Pealkirjad polnud juhuslikud, kuna just süvenenum huvi inim-psüühika keerdkäikude ja üldinimlike kõlbeliste väärtuste vastu ning isiksuse süvapsühholoogiline ana-lüüs eristasid 1970. aastate alguse proosadebütante eelmisel kümnendil kirjandusse astunuist. Sarnaselt vahetute eelkäijatega eelistasid aga ka Vahing, Saluri ja nende ajakaaslased tinglikumaid väljendusvahendeid – groteski, mudelsituatsioone, sisemonolooge, aja- ja ruumitasandite segipaiskamist.
1974. aastal jõudis avalikkuse ette Saluri esiknäidend "Külalised". Proosa ja draama vahel ta end jaganud ongi. Liikudes pingsast sisemonoloogilisusest dialoogide kaasakiskuva ping-pongini. Mudelsituatsioonidest realistlikuma, kuid seejuures ometi võõritatud varjundiga elukujutuseni. ("Minek"! Tundub, et tema näitemängud pole alati piisavat või adekvaatset vastukaja leidnud, nii näiteks otsivad 1993. aastal Loomingus ilmunud "Kodukäijad/Kodus käijad" tänini oma lavastajat...)
Mälu, süü, vastutus, valik on bioloogi ja geneetiku haridusega Saluri loomingu korduvad märksõnad. Läbi skeptilise prilli näitab kirjanik sedagi, kuidas nende mõistetega tahtmise korral mängida või flirtida annab. Kuidas kõik on suhteline.
Saluri maailma pingestavad ja pidestavad tuummotiividena minek – tulek, koht – kodu, isa ja nimi. Seda nii isikliku kui ka rahvusliku enesemääratlemise magusvalusas vaevas. Mäng käib kirjaniku tekstides eeskätt rollilisuse ja vägagi elavalt ka keelekasutuse tasandil, tema tegelased on varmad end sõna või ütlemisega suhestama.
Kirjaniku stiilis kohtab erinevaid keelekihistusi ning paiguti lausa retooriliste küsimuste jadasid. "Kui enam küsida ka ei oska, siis on lips läbi," tõdeb üks "Meie kalli osmiku" tegelasi.
"Saluri on nägija ja tunnistaja, kirjanikuna tõe kuulutaja," nendib akadeemiline kirjanduslugu. "Millise tõe?" kuulen aga kohe sisekõrvas kirjanikuisanda enda provotseerivat küsimist.
Maamees-intelligent
Kaarin Raid, lavastaja
Minu meelest on Rein Saluri puhul tähtis eelkõige see, et ta on sisuliselt ääretult valusaid teemasid väga hästi käsitlenud. See, et ta on puhas maamees ja väga peen intelligent samal ajal.
Tema näidenditega on meeldiv olnud tööd teha ja see on andnud ka tulemusi. Olen lavastanud 1970-ndatel Saluri "Külalised" ja 1990-ndatel tema nädendi "Meie kallis osmik". Mäletan, et Mikk Mikiver ütles "Külaliste" tegemisest ära. Aga see oli väga lõbus tegemine, Saluri töötas sel ajal Draamateatri kirjandustoas, käis palju proovides. Ta ehmatas selle vormi peale ära: see oli ju niinimetatud "rattaperiood" ja kõik kartsid tol ajal, et see on formalism. Siis ütlesime Salurile muidugi naljaga pooleks: "Autor, ole vait!"
Nii me möllasime ja Saluri jäi väga nõusse kõige sellega, mis me tegime.
