Hea kolleeg on lahkunud. Avar ja leebe inimene on ära läinud.
Iko Maran oli viljakas rohkelt tõlgitud lastekirjanik ja dramaturg. Hariduselt jurist (Tartu ülikool 1936–40), on ta töötanud raadios kirjandussaadete toimetuses (1940–41 ja 1945–51) ning Draamateatris (1953–59) ja Noorsooteatris (1965–71) kirjandusalajuhatajana. Süngetel aegadel tõi ta eesti lastekirjandusse heledust, soojust, huumorit. Pärast sõda üldse tagasi inimliku dimensiooni: koos Bernhard Lüllega Lall Kahase varjunime all "Sõbrad", 1949, "Pisilugusid Jalukselt", 1956, "Tere jälle!", 1958.
1964. aastal ilmus juba Iko Marani nimega aimelis-ulmeline "Lauri ja Kaie kummaline matk". Olud muutusid lahedamaks ja Iko Maran tõi eesti lastekirjandusse taas uusi nägemusi. 1972 ilmus "Londiste, õige nimega Vant" (J. Smuuli nim preemia 1973), kus on väga õnnestunult kokku pandud tavaline realistlik lasteromaan ja nonsenssloogikale ehitatud absurdilugu. Sellise lastekirjanduse imetletud autor maailmakirjanduses on teatavasti Lewis Carrol oma Alice i-lugudega. Esimene puhtalt mõtlemisloogikatest lähtuv eesti nonsensslasteraamat on Iko Marani "Tuline jäätis" (1978), Londiste-raamatu järg, mis peagi ilmus paljudes keeltes. Need raamatud kohtasid rohkesti arusaamatust. Arusaamatus sünnitab vaenulikkust. Moskvas pihustati Iko Maran sootumaks.
Põhiprobleemiks "Tulises jäätises" on võimatu võimalikkus, selle üle võib juurelda ühelt poolt mõtlemist alustav laps ja teiselt poolt suure abstraktsioonivõimega täiskasvanu. Ja nad võivad kohtuda verbaalsel pinnal, näiteks lasteraamatus, kus nii mõndagi saab olla võimalik ka siis, kui seda puust valmis nikerdada on võimatu. Ja ühest meelest võib siis teise meelde üle minna avarust ja mõtlemisilu. Nii sünnib meelte järjepidevus.
Iko Marani avar ja rikas meelelaotus on sulgunud. Pika tuulise päeva jooksul on seda heldelt jagatud.
Eesti Kirjanike Liit
"Pikka päeva" sirvides
"Ma hoian kõik meeles! Ma võin meeles hoida maailmatäie liblikaid, maailmatäie inimesi, maailmatäie siniseid klaasvaase. Seal ei pea vanad kaduma, et uutele maad anda, sinna mahuvad kõik! Ja tänane päev jääb sinna igavesti, tulgu teisi peale kui palju tahes. Peaasi on mitte lasta ilusatel asjadel meelest minna. Hoia neid!... Hoia!..."
Selle mõttega ta uinus."
Just täpselt nii lõpebki "Pikk päev" (1975), üks Iko Marani kaunimaid raamatuid. Otse praegu seda raamatut käest pannes näen täna sellel lõpul veel üht hoopiski kavatsemata tähendust, mis teeb kurvaks.
"Pikk päev" on pisikese poisi maailmatunnetuse ja minaotsimise raamat. See, kes äkki saab aru, mis on mina, see märkab, kui uskumatult palju on maailmas igasuguseid minasid. Pikk päev nende minade keskel võib olla ilus ja rõõmus. Ka tegelikkuses võib nõnda olla, on vaid vaja kedagi, kelle meel ilust rõõmsaks saab.
Igal eesti lastekirjanikul on oma lapsenägemus. Iko Marani raamatute väike laps on kogu oma kaitsetuses ja kogenematuses hämmastavalt väärikas iseolev mina. "Pika päeva" poisikese kohta ütleb kirjanik: "Teda solvas, kui vanemad ta enda juurest minema saatsid. Mitte et ta oleks tahtnud kogu aeg nende juures viibida, ei üldsegi, kuid see oleks võinud jääda laste otsustada, millal ollakse koos ja millal lahus."
Need laused osutavad tabamatule õrnale suveräänsusele, mis võiks ju vanemate ja laste suhetes olla. Tegelikult on see armastus lapse vastu. Armastus lapse vastu ongi "Pika päeva" idee. See on kogu Iko Marani lastekirjandusloomingu idee. Seda saab hoida meeles. Selle juurde võib alati tagasi tulla, kui raamat taas lahti teha.
Kirjanik ju ei kao oma ajaliku elutee lõpul olematusse. Kirjanik ei lahku. Lahkub inimene.
Päev on lõppenud. See on olnud pikk päev.
Aino Pervik
