Rahajagamise etteantud raskus
Riigi käekäik tänases kiirelt muutuvas maailmas on otseselt seotud teaduse- ja arendustegevusega. Nii näitab maailma kogemus ja ka Eesti teadusstrateegia projekt "Teadmistekeskne Eesti" on kantud sellest ideest.
Ometi on 2000. aasta riigieelarves nii siht- kui ka grantfinantseerimise kogumahud väiksemad kui mullu. Elame kokkuhoiurezhiimil ja kaitsekulutusedki nõuavad oma osa, aga kas teadus- ja arendustegevus on koht, mille arvelt kokku hoida? Teadlaskond on pidevalt rääkinud dialoogi vajadusest valitsusega, kuid tõsise arutluseni pole veel jõutud.
Sellises olukorras tuli haridusministeeriumi juures asuval Teaduskompetentsi Nõukogul (TKN) anda soovitused 156,0 miljoni krooni jagamisel teadusuuringuteks pealkirjaga "Sihtfinantseerimine". Eelmisel aastal oli see summa 161,4 miljonit krooni.
TKN seadis sihiks kindlustada vajalike ja edukalt kulgevate teadusteemade finantseerimine endisel tasemel. Eelarve tasakaalustamise kriteerium oli sihtfinantseerimisega kehtestatud reeglite täpne järgimine. Teemad, mille aruandlus, täitjate kvalifikatsioon jm olulised näitajad ei leidnud täies mahus positiivset hinnangut, pidid aga leppima vähema rahaga kui tavaliselt. Loomulikult vaatab TKN tulemusi ja tahab veenduda nende eelretsenseerimises, samuti arvestab TKN välismaal ajutiselt töötavate teadlaste tulemusi vaid koduinstituudile osutamise korral publikatsioonides.
Teema või kogu uurimisasutuse finantseerimise vähenemine kuni viis protsenti on reaalsus. Tõsi, mõnel juhul on vähenemine suurem ja mõnel juhul ka olematu. Infrastruktuuriliste kulude arvestamisel seadis haridusministeerium eesmärgiks seostada need sihtfinantseerimise tasemega.
Uute taotluste pingerida lubas nii mõndagi teadusteemat finantseerida, aga paljud jäid kas oma põhjenduse puudulikkuse, kindlate põhitäitjate hulga või nende kvalifikatsiooni tõttu tänavu finantseerimata. Ka selle olukorra sügavama analüüsi kavatseb TKN valitsusele esitada. On ju selge, et heal tasemel teadusuuringute kõrval tuleb lahendada probleeme, mis ei nõua järjepidevust vastavalt sihtfinantseerimise korrale, ometi on nende lahendamiseks vaja teadusuuringuid. Meie eelarvestruktuuris on see võimalus olemas, nii leidis valitsus näiteks raha uue Eesti ajaloo kirjutamise toetamiseks.
Jagatud summad tunduvad suured, kuid tegelikult jääme me Euroopa keskmisest tasemestki kõvasti alla. RKP arvestuses on siht- ja grantfinantseerimine, infrastruktuursed kulud ja muud kokku ikka ainult ligi pool protsenti, millele lisandub veidi ka tööstuselt ja välistoetustena. Kokku tuleb napp 0,6–0,7 protsenti. Soomes on see kolm protsenti, kusjuures riik paneb sellest umbes poole.
