ETV väljapressimine
Varsti ei möödu enam päevagi, mil me ei kuuleks mõnest Eesti Televisiooniga seotud skandaalist või skandaalikesest. Nüüd soovib ETV juhtkond rahapuuduse tõttu kärpida otseülekandeid iseseisvuspäeva, 24. veebruari üritustest ning lõpetada ka ülekanded riigikogu istungitest.
Ometigi paistab ETV plaan teha valikuliselt ülekandeid iseseisvuspäeva üritustest – lipu heiskamine, kaitseväe paraad, kultuuripreemiate kätteandmine, kontsert-aktus Estonias, presidendi vastuvõtt – lihtlabase raha väljapressimisena valit-suselt. Sest on ju selge, et nii tähtsate ürituste ülekandeid nagu seda on sinimustvalge lipu heiskamine iseseisvuspäeval või mõni muu tseremoo-nia, ükski endast vähegi lugu pidav riik ära jätta ei saa.
Tavaliselt kasutavad selliseid va-hendeid just kokkuhoiurezhiimile sunnitud riigiasutused. Et lisaraha saada, ähvardatakse avalikult ära jätta mõni selline teenus, millest va-litsus kindlasti loobuda ei taha. Eks sama loogika kehtib ka riigikogu teleülekannete lõpetamise puhul.
ETV juhtide probleemid viivad aga nagu ikka puuduliku ringhäälinguseaduse või ringhäälingunõukogu tegevuse juurde. Kuigi see üheksaliik-meline kirju seltskond ei saa otseselt sekkuda ETV programmi tegemisse, ei ole nõukogu suutnud ka täpselt sõnastada nn riigi tellimust. Ehk saateid-ülekandeid, mida riik ETV-lt selle eest täpselt tahab, et ta näiteks aastal 2000 eraldab telekanalile ligi 84 miljonit krooni. Seetõttu vajab ringhäälingunõukogu otsustavat reformimist.
Riigikogu istungite otse-ülekannete lõpetamise vastu protestival opositsioonil on ühelt poolt tuline õigus. Või-mul olevate erakondade liid-ritel on lihtsam avalikkuses sõna saada ja omi tegemisi tutvustada kui opositsioonil. Seetõttu kasvaks otseülekannete lõpetamisega koalitsiooni ja opositsiooni võimaluste vahe ühiskonnale olulistes küsimustes avalikult kaasa rääkida veelgi. See on aga demokraatia seisukohalt ohtlik.
Kuid teisalt on riigikogu istungite otseülekanded oma senisel kujul mõttetud. Ülekannete idee on üllas – anda rahvale võimalus osa saada riigivalitsemisest. Kuid teleülekannete tegelik tulem oma poliitilise pori- ja tatipritsimisega muudab ülla ees-märgi risti vastupidiseks ning nõr-gestab niigi nõrka usaldussilda rahva ja poliitikute vahel veelgi.
Seetõttu oleks mõistlik otseülekandeid küll jätkata, kuid teha seda valikuliselt. Ei ole eriti keeruline välja uurida olulisemad riigikogus arutusele tulevad teemad ja siis just nende üle vaidlemist televaatajatele näidata. Vaba mikrofoni ja teiste otseülekannetega tekkivad tragikoomilised etteasted võiksid aga siiski ETV ekraanilt ära jääda.
