Üks Arno moodi mees

Aastavahetusel möödus 30 aastat Arvo Kruusemendi "Kevade" ekraanilejõudmisest, selle tähtpäeva puhul pidas kultuurkapital rezhissöri meeles elutöö preemiaga.

Nagu suurte kunstnike puhul ikka, sünnib oluline juhusest. Elutööks mõeldu jääb aga enamusel meist tegemata.

Luts kirjutas "Kevade" poistesse eestlase olulisemad iseloomujooned. Ja ikkagi, kellel neist on see kõige tüüpilisem eestlase iseloom?

Eks see ole nagu Aleksis Kivi "Seitsmes vennas": soome rahvuse iseloom on jaotatud seitsme venna peale laiali. Lutsul on ju ka Tali, Toots, Kiir, Tõnisson, Imelik, Kuslap, Vipper, Lesta... Nime otsimise stseenis pakub Tõnisson eesti nime: "Pane Lembitu." Ehk siis Tõnisson on see mees, kõige tugevamate juurtega maast ja rahvast? Tootsist saab ju lõpuks ka hea peremees ja vallavanem, aga tugevasti Teele najal.

Kas pole uus aeg Tõnissoni aadete ja juurte asemel nüüd eestlases rohkem välja mänginud teised, näiteks Kiire iseloomujooned?

Aeg mängib välja ühe või teise iseloomujoone. Inimese põhiolemus on kodeeritud juba tema lapsepõlve. Nagu ta on loodud, niisuguseks ta ka jääb. Kiir püüdis põllumeheks hakata, üle oma varju ei hüppa. Vaevalt et Tõnisson hakkaks, parteipilet taskus, karjääri tegema.

Mati Unt kirjutas oma Lutsu-lavastuses Tõnissoni ja Imeliku kokku Imessoniks, kinnitades üllatavalt vastandite ühtsust.

Selles lavastuses huvitas pigem, kuidas mu koolivend, endine kuulus Toots – Jaanus Orgulas, nüüd köstrit mängis.

Mis puutub Imelikku, siis tema on ikka rohkem Nipernaadi. Muretu mees, kes võtab oma kandle kaenlasse ja Tiugu sappa. Kui paneb käed kandlele, jooksevad tüdrukud kokku ja kuidas hommik lõpeb, seda ei tea. Tõnisson minu arvates Imelikuga kokku ei käi.

"Kevadet" näidati üle NSV Liidu, mida võõrsil eestlastest selle filmi põhjal arvati?

Moskvas imestati siiralt, kuidas saab nii väiksel rahval olla nii palju ilusaid lapsi. Kui käisin Lääne-Ukrainas tervisevetel, siis sealgi õhati: oh, kakije krassivõje! Tõnisson tundus neile kõige sümpaatsem. "Kevade" võeti seal täiesti omaks, nagu oleks see koduküla poistest. Siber ja Põhja-Venemaa nii ei reageerinud. Kirju tuli ka Moskvast ja Leningradist, aga rohkem ikka maalt. Ja muidugi Arno meeldis. Imetleti tema ausust - et on kohe niisugune õige poiss! – ja tunti kaasa, mis Teele temaga teeb.

Kolmest näitejaks õppinud "Kevade" poisist on Tõnissonil tänaseks ka teatris kõige jõudsamalt läinud. Ain Lutsepp, keda oli suur tegemine algul filmi, hiljem teatrikooli keelitada, on nüüd eesti esinäitleja.

Ain kõlas tõesti õnnelikul kombel kõige rohkem oma tegelaskuju olemusega kokku. Ta pani juba "Kevades" end maksma. Kogukas, tõsine, mõjukas. Tühja rabelemist temas pole. Kui täpselt mängitud stseen on "Kevades" see, kui ta klassitoas Arnole algul valetab ja pärast tunnistab, et selle parve lasi tema ikka põhja küll!

Kellega "Kevade" poistest ise samastusite, meelaadi lähedust tundsite?

Minule "läks peale" Arno liin. "Kevadet" teatrilavale tuues eelistati Tootsi-liini kui atraktiivsemat, film andis võimaluse paremini, suurte plaanidega välja tuua Arno. Tuli ainult toppida poissi see õige sisu, et ei oleks lihtsalt ilus suurte silmadega poiss.

Kas Arno Tali mänginud Arno Liiver ei olnud pilvevaataja?

Temale meeldisid rohkem masinad, autojuhtide kõrval ta seal võtteplatsil istus. Aga kui akordion kätte anti, mängis ta ka sellest oma viisikesed välja.

Keda mängisite Draamateatris "Kevade" lavastuses, kus koolivennad Orgulas ja Abel olid Toots ja Kiir?

Üht saksa poissi. Olime aga liiga suurt kasvu mehed – Rein Aren, Ben Drui ja mina, – pärast jäeti meid kõrvale. Kaotus kakluses eesti poistega jäi ebausutavaks. Väikest kasvu Kaljo Kiisk dubleeris seal Orgulasega Tootsi, kuni ta Tallinnfilmi läks.

Kui palju mõjutasid filmi sündi populaarsed "Kevade" lavastused Draama-, hiljem Noorsooteatris?

See, et "Kevade" film sündis, oli suur juhus. Rohkem asjaolusid oli selle vastu kui poolt.

Kiia ja Panso kirjutatud stsenaarium seisis Tallinfilmis kümme aastat, kuni peatoimetaja Lembit Remmelgas seda mulle pakkus.

Kogu aeg oli Tallinnfilmis ju häda, et polnud stsenaariume. Arutasin just Mats Traadiga, et peaksin filmi tegema, kui tuli tuppa Remmelgas ja ütles: "Näe seal kapis seisab "Kevade", võta ja tee ära!" Mats Traat võttis käsikirja kapist välja, lõi vastu lauda tolmust puhtaks. Hiiglama paks, tuli hakata seda filmidramaturgia reeglitele ümber kohendama.Kaks eesti kõige menukamat mängufilmi – "Kevade" ja teie koolivend Grigori Kromanovi "Viimne reliikvia" esilinastusid 1970. aasta väikse vahega. Millal te taipasite, et mõlemal on teoksil vägev film?

Kui hakkasin filmima Palamusel, siis me Grishaga enam kokku puutunud. Nägin "Viimset reliikviat" helimonteerimise ajal. Siis ütlesin Grishale, et sellest tuleb niisugune film, mida ei löö keegi üle ei meil ega Liidus!

Kas ka "Kevade" võtete aegu oli tunne, et tuleb hea film?

Enne oli palju kahtlusi. Vastutuse paine langes alles siis, kui koos publikuga saalis kaasa naersin.

"Kevadest" oli ju igaühel oma ettekujutus. Minu kodukandi Rakvere ehitusmees ütles kuuldes, et teen "Kevadet": "Sinu nahas ma olla ei tahaks!" Tartus võttis üks ülikooli õppejõud mul nööbist kinni: "Kas sa, kurat, tead, mis teed?! Ütlen otse: sul on kas käsi kullas või perse mullas!"

Neid hääli tuli kogu aeg. Läksin Vanemuisesse otsima "Kevadesse" näitlejannat. Nägin, et seinale oli riputatud artikkel: Tallinnas on "Kevade" kallale mindud!

Mõtlesin siis, et ainuke liitlane on Oskar Luts. Pean suutma oma filmi tegelased niivõrd Lutsu omadega kokku viia, et isegi õhk nende vahelt maha ei kuku. See oli ainus ainus garantii, et mind maha ei löödaks. Eesti filmil ei läinud ju eriti hästi, igal esimesel võimalusel irvitati.

Mis meenub "Kevade" esilinastuse joovastusest?

Enne Tallinna esilinastust näitasime "Kevadet" Palamusel. Ühe korra asemel viis korda. Operaator Harri Rehe juurde tuli pärast üks vanamemm, pisar silmas ja kinkis talle suure apelsini. Ta oli esimsest korda kinos, võib-olla ka viimast.

Ka "Kevade" kinnisel läbivaatusel, kus kohal olid partei ja valitsuse mehed, räägiti filmist pärast niisuguse vaimustuse ja õhinaga, nagu oleks Paunvere poisid isekeskis.

Kas mõte "Suvest" oli siis juba kukla taga?

Olin "Kevadest" nii väsinud, et järjele küll ei mõelnud. Siis aga astusid Toots ja Kiir teatrikooli. Ja mulle hakati kirjutama ja kohtumistel "Suve" nõudma. "Sügisega" oli sama lugu. Kuna "Sügise" raamat oli toona keelatud, hakkasid inimesed neid mulle saatma. Nii nagu praegu saadetakse "Tali" raamatuid. Saadan jälle tagasi: "Tänan, aga mul on see raamat olemas." (Naerab.) Sellest ei tule midagi välja, ärge lootke, et ma hakan "Tali" filmi tegema!

"Sügist" ahvatles tegema võimalus eesti lipud välja tuua. Oli aasta 1989. Valton oli Tallinnfilmis toimetaja ja ütles: "Arvo, nüüd tahaks teha sellist filmi, kus saaks sini-must-valget rahvale näidata! Võta "Sügis"!" Seda pidi ruttu tegema, Venemaa oli ju ettearvamatu.

Nüüd Kultuurkapitalilt elutöö preemia teeninud Lutsu-filmide triloogia oli suur juhuste rida. Olete nimetanud, et ise oleksite tahtsite hoopis "Tõde ja õigust" teha.

Nii võib vist öelda küll. Mõtlesin siis, et katsun selle "Kevade" nii ära teha, et rahvas ei pettuks, siis vaatan kinematograafilisema loo. "Tõde ja õigust" tahtsin tegema hakata kohe pärast "Kevadet".

Miks just "Tõde ja õigus", kas Indreku koolilugu oli, nagu Arnolgi, lihtsalt väga oma?

Vaat ongi. Draamateatri näitlejana tuli mul mängida ühes lavastuses elumeest. Pärast kunstinõugus Andres Särev ütles: "Seltsimeest Kruusement, te ei ole mingi eluvend, te olete Vargamäe Indrek!" (Naerab.)

Olen täpselt samasugusest keskkonnast, Sooäärsest talust linna kooli läinud. Kõik see "Tõe ja õiguse" värk on mul lihas ja luus.

Miks see Indreku lugu teil siis ikkagi filmiks tegemata jäi?

Takistuseks sai teise osa lõpp. Ma ei olnud nõus lõpust ära jätma Tiina ja Indreku stseeni, kus Indrek pärast seda, kui ta on jumalast lahti öelnud, jalutut Tiinat trööstides oma sõnad tagasi võtab. Selleta katkeks Tammsaare "Tõe ja õiguse" mõte.

Lootsin, et Olav Utt Keskkomitees on arusaaja mees, läksin tema juurde. Tulemus oli aga see, et mind võeti sellelt filmilt hoopis maha. Tallinnfilmi direktor Danilovitsh ütles hiljem: "Sa hull inimene läksid Utilt tõde ja õigust nõudma. Tulnud minu juurde, ma oleks selle asja kuidagi ära klaarinud. Küll nüüd leitakse parteisõdur, kes selle "Tõe ja õiguse" filmiks ära teeb.

Leiti Mikk Mikiver. Aga varem oli Pansogi teinud oma kuulsa "Inimese ja jumala" lavastuse Tiinata...

Mati Undi Lutsu-viskamise lavastus näitas melanhoolikust Arnus ju eriti Vargemäe Indreku jooni...

Vaatamata Tammsaare sügavamale läbitöötatusele ja filosoofilisusele on need kaks tõesti sugulaskujud. Saksa okupatsiooni ajal ilmunud "Sügise" teises osas seisab Arno Virvega samasuguse lõhkise küna ees nagu Indrek Kariniga. Ei usu, et Luts Tammsaare pealt otse maha kirjutas. Ju ta nägi, et ka Arno paratamatult liigub selles suunas.

Samuti jäid teil filmiks tegemata Mats Traadi "Tants aurukatla ümber" ja Kaugveri "Nelikümmend küünalt". Küll jõudis ekraanile 1970-ndate olmeromaani esindanud Villem Grossi "Talvepuhkuse" ekraniseering – "Naine kütab sauna".

Võtsin selle pakkumise vastu mõttega, et hea küll, näitame siis elu nagu ta on. Valisime võttekohtadeks eriti lagastatud maastikke, elektritraatide rägastikke, marssivaid piirivalvureid, taevas tiirutavaid lennukeid, tanke. Poole liitri viina eest sai kõik kohale. Kuid filmist lõigati see vene elu idiotism pärast välja.

"Kevadet", "Suve", "Sügist" näitavad uuel ajal üksteise võidu kõik meie telekanalid, mingit autoritasu mõistagi Eestis sellega ei kaasne?

Seni küll. Nüüd 1. jaanuarist jõustunud seadusega pidi see küsimus lahendatama. Selle seaduse järgi peaks ma saama iga videokasseti müügist kaks krooni ja kümme senti. Olen üsna nukker, et neid filme nii tihti televisioonis näidatakse, see lärtsutab nad lihtsalt ära.

Kas praeguses eesti mängufilmi seisus on midagi katastroofiliselt valesti või tuleb iga asi lihtsalt omal ajal?

Ei usu, et midagi on väga valesti. Nagu ühiskond, nii ka kino. Suuri plahvatusi - et kui saaks vaid raha, küll siis poisid teeks – ei maksa oodata. Poisid peavad kõigepealt välja pakkuma suurepärase idee, mis rahahaisid köidaks. Aga kõik teemad on ju maailma kinos kümneid kordi läbi kirjutatud, raske on midagi uut leida. Suured ja rikkad riigid saavad üha suurejoonelisemates variantides ekraniseerida oma klassikat. Ma ei kujuta ette, et need klipid ja jupid, mis meil on viimasel ajal tehtud, ärataksid huvi välismaal. "Georgica" pidi Pariisis minema, see on suur asi. Usun, et Arvo Iho "Karu süda" tulev kõva film.

Arvo Kruusement

Sündinud: 20.aprillil1928 Virumaal

Lõpetanud: Moskva Riiklikku Teatrikunsti Instituudi (GITIS) eesti stuudio (1953) Töö: Draamateatri näitleja (1953-61); pärast sta?eerimist Leningradi Suures Draamateatris lavastaja Tovstonogovi juures Pärnu teatri peanäitejuht (1963-64). Aastast 1965 Tallinnfilmi re?issöör.

Filme: "Kevade" (1969), "Don Juan Tallinnas" (1971) "Suvi" (1976), "Naine kütab sauna" (1978), "Karge meri" (1981),"Bande" (1985).