Eesti Televisioon ja tema raha
Tegelikult ei tarvitseks rahandusministril avalik-õigusliku televisiooni saatuse asjus sõna võtta. Kummatigi on täna nii, et keeris, mis Eesti Televisiooni ümber keerleb, teda raputab ja tolmupööriseid õhku tõstab, on liikuma hakanud nii ebameeldivast ja lihtsast asjast nagu rahapuudus. Riigi kulutusi on vaja piirata.
Uurisime, mida me õieti riigieelarvest rahastame. Ühe reana torkas silma toetus ETV-le. Umbes 100 miljoni kroonises suurusjärgus. Kas seda summat on võimalik kärpida, küsis rahandusministeerium eelmisel suvel. Mõned arvasid, et summa on kole suur, teised jälle, et kärpida ei saa mingil juhul, hoopis kõvasti lisada tuleb.
Tänaseni pole leitud arusaadavaid selgitusi, milleks ja kui palju raha riigilt vaja on, ega ole ka selge, kes üldse peaks olema pädev sellistele proosalistele küsimustele vastamiseks. Ja nii see segadus muudkui kestab.
Küsin, mis on see avalik hüve, mida ühiskonnale maksumaksja raha eest annab avalik-õiguslik ETV ja Eesti Raadio? Kas see on tundide arv, mida nad eetrisse lasevad? Kas on ükskõik, mida need tunnid sisaldavad? Kas on olemas mingid kvaliteedinõuded? Kas nende kahe (või ühendatuna ühe) asutuse olemasolu ise on mingi hüve? Kas me ostame nende asutuste olemasolu või mingit funktsiooni? Ja mis kõige tähtsam – mida teevad avalik-õiguslikud raadio- ja teleasutused teisiti kui eraõiguslikud? Kes vastab?
Arutelu käigus on olnud juttu ka avalik-õiguslike asutuste müümisest erakätesse. See on küsimus, milles koalitsioonipartnerid on eri meelt. Reformierakond peab avaliku hüve loomist võimalikuks ka siis, kui raadio ja televisioon on erakätes. Kindlasti pole see küsimus, mis koalitsiooni väga vastakuti peaks ajama. Ent mulle pole küll keegi veel suutnud tõestada, miks ei saa riik toimida ilma riiklike elektroonilise meedia ettevõteteta.
Üks kujukas näide juhtus alles hiljuti, kui ETV teatas, et ei saa rahapuudusel iseseisvuspäeva üritustest ülekannet teha. Kohe olid varnast võtta aga eratelejaamad, kes pakkusid valitsusele võimalust teha see ülekanne ilma igasuguste eeltingimusteta! Eks näe, kuidas lugu lõpeb.
Olles otsustanud, et riik ja maksumaksja peavad maksma teatud avaliku tele- ja raadioteenuse eest, on oluline teada, milline see teenus, see hüve peaks olema ja kui palju ühiskond selle eest peaks maksma.
Kaaluda võiks lahendust, mis oleks eeskujuks ka teiste avalik-õiguslike asutuste rahastamise probleemidele. Nimelt tuleks välja töötada ja sõlmida leping riigi ja avalik-õigusliku asutuse vahel, mis võimalikult üksikasjalikult sätestab poolte kohustused. Selline on avalik hüve, avalik teenus ühelt poolt ja selline on selle rahastamine riigieelarvest teiselt poolt. Televisiooniga oleks hea alustada, kuna see teema on parasjagu kõige kuumem.
Lepingus määratletakse programmi maht, mida rahastatakse riigieelarvest, ja kõik muu oluline. Lepingust peaks selguma, kas kogu programm rahastatakse riigieelarvest või osaliselt. Kas osa rahastamist võiks toimuda reklaamitulude kaudu? Kas igal aastal on programmi maht automaatselt ühesugune või võib seda ka koomale tõmmata, näiteks rahanappusest tingituna? Missugused on saadete tegijate sõltumatuse tagatised? Jne.
Leping oleks loomulikult avalik ja peab olema sõlmitud eelarveprotsessi käigus. Kui muudetakse eelarvesumma suurust, siis saab vastavalt muuta ka lepingut, milleks on kõik õigused. Siis ei vaidleks me enam selle üle, kas ühe reana riigieelarvest eraldatav toetus avalik-õiguslikule asutusele on palju või vähe. Me näeme palju täpsemalt, mida selle raha eest luuakse.
Huvipakkuvaks sellise lepingu juures on ka see, et saame tegelikkuses võrdluse erinevate asutuste tõhususe kohta. Miski ei takista teoreetiliselt edaspidi ka eratelekanalitel osalemast ühe või teise avaliku teenuse hankimise võistlusel.
Selline lepinguvorm lubaks laialdasema kasutamise korral korrastada riigi rahalisi suhteid avalik-õiguslike asutustega üldse ja tuua riigi raha tõhusama kasutamise ülesande lahendamise juurde rohkem nii erasektori paindlikkust kui ka eraettevõtlust ennast.
