1991. aastal, pärast Eesti taasiseseisvumist, tekkis vajadus muuta kogu kõrghariduse, sealhulgas tehnilise kõrghariduse süs-teemi. Paraku küpses kusagil kellegi peas idee, et neljast aastast on insenerihariduse jaoks küllalt. Lisaks sellele ei saa tänased lõpetajad enam insenerikutset, vaid nüüd astuvad rauakooli uste vahelt välja noored inimesed uhke nimetusega "bakalaureus".

Kogu segadus algas tantsuga ümber uute õppekavade. Kui senini oli see kursusekeskne, siis nüüd muutus see nüüd ainekeskseks ja kolmeastmeliseks: bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppeks. Kusjuures need õnnetud õppekavad on viimaste aastate jooksul korduvalt muutunud. Võiks ju küsida, et mis siis sellest, kui õppekavasid on palju, kuid kehtiva korra kohaselt peab sisseastuja sooritama kogu antud eriala kursuse selle õppekava alusel, mis kehtis sisseastumise aastal. Tulemuseks on see, et kuna praegu kehtib mõnel erialal kuni kuus õppeplaani, kes omast rongist maha jääb, sellel on raske uuesti reele jõuda, sest kava on vahepeal muutunud.

Nelja-aastane tsükkel majanduse erialadel, ka elektroonikutel, infotehnoloogidel võib ju olla põhjendatav, kuid olles seotud TTÜ ehitusteaduskonnaga 50 aastat, olen kategooriliselt seda meelt, et bakalaureus-ehitaja ei ole praeguses olukorras ehituse jaoks mitte keegi. Esiteks puuduvad tal vajalikud teadmised selleks, et asuda kusagil projekteerima, tal ei ole ka õigust näidata ennast projekti täitjana, st kirjutada oma nimi projekteerijana joonise kirjanurka. Teiseks puudub tal ka tavaliselt ehitusplatsi praktiline kogemus. Tulemuseks on, et vastselt küpsetatud diplomiomanik peab hakkama mingisugust muud tööd otsima.Ehitus-inseneride Liit saab aga tehtud tööde põhjal välja anda diplomiinseneri kutse ainult vähestele. Maksavad ju eksitused ehituse erialal ennast palju kallimalt kätte kui mõnel teisel erialal.

Kõik see on ülimalt aktuaalne, sest juba 8.veebruaril toimuvad TTÜs uue rektori valimised. Loodetavasti on seni konkursile esitanud kolmel kandidaadil selge pilt selle kohta, kuidas päästa Tallinna Tehnikaülikool senisest pidevast allakäigust. Rektori kohus ei ole mitte ainult ametiraha kandmine, vaid tema kohus on vastutada ka nende tuhandete noorte ees, kes, asudes TTÜsse õppima, on lootnud siit saada hariduse ja elukutse, mis võimaldaks tulevikus lahendada Eesti riigis tekkivaid inseneriülesandeid.