Üleannetu televisioon
Eesti Televisioonist on aastate jooksul saanud tõsine näitlik õppevahend ühiskonnale. ETV-s toimuv on ammu väljunud ühiskonnas üldiselt kehtivate seaduspärasuste piiridest. Gonsiori ja Faehlmanni tänava majad on nagu ufod keset Tallinna, kus tulnukad oma inimmõistusele püüdmatuid asjatoimetusi teevad. ETV-d võib võrrelda ka absoluutse vabakasvatuse tulemusega – lapsevanematel pole muud kui ohata ja häbeneda ning üritada taskuraha pakkumisega lapsukese käitumist kuidagi ohjes hoida.
Levinud arvamuse kohaselt ongi raha ETV hädade algpõhjus – puudulik ja tagatisteta finantseerimine, valitsuse ihnsus ja alpus rahvuskultuuri küsimustes, kommertskanalite kiskjalikkus, mis loodetud tulud neelab. Oh ei, asi pole rahas, vaid kultuuris. Ringhäälinguseadus jättis väga palju ruumi heale tavale. Uskudes, et teletegu on ülitähtis rahvuskultuuriline toiming, leppis parlament tegijate kinnitusega, et nad ka vabaduse tingimustes õigelt teelt kõrvale ei kaldu. Aeg on näidanud, et head tava ja kultuurilist küpsust jäi napiks.
Kujutlegem, mis juhtuks, kui põhiseaduse tegijad oleksid jätnud reguleerimata näiteks peaministri tagasikutsumise ning jätnud selle au ja südametunnistuse küsimuseks. Küllap oleks umbusaldatud peaminister endale töövaidluskomisjonist õiguse hankinud ning praeguse ühe asemel tungleks valitsusjuhi kabinetis vähemalt neli inimest, üks õigem kui teine.
Kui seadus ei sätestaks valitsusele ja parlamendile kohustust koostada tasakaalus riigieelarveid, oleks poliitikute soov kõigile head teha juba riigi pankrotti ja võlavanglasse viinud. Pensione oleks makstud pangalaenudest ja lõpuks kasvõi vargile mindud, et iga valla maantee- ja koolikatuse ehitajatele vastu tulla.
Rahapuudus ei ole ega saa olla ettekääne tegevusetuse õigustamiseks. Kellel seda raha ülearu on? Sel aastal jäi peaaegu kõigil vähemaks võrreldes möödunud aastaga. ETV eeskujust juhindudes võiks kaitsevägi rahvale teatada, et suvatseb välisohu korral kaitsta ainult Lõuna-Eestit, sest rohkemaks raha pole. Piirivalve aga valvaks ressursinappuse tõttu ainult merepiiri. Arstiteaduskonna üliõpilased saaksid uue õppeaasta alguses teada, et kokkuhoiu huvides õpetatakse neile anatoomia asemel aastakene teoloogilisi aineid – tuleb neli korda odavam. Keskkooli ukselt võiks lugeda teadet, et lapsevanematel on valida, kas kool õpetab lastele füüsikat või eesti keelt, aga mõlemat korraga ei saa.
Iga sellist sõnumit käsitleks ühiskond kui mässu kehtiva riigikorra vastu. Ainult erilist missiooni täitev avalik-õiguslik televisioon vaatab kui jumal taevast alla rumalate inimeste mõttetule sebimisele maa peal. Ja kuskil kaugel võõrsil elav Euroopa ringhäälingliidu peajurist doktor Rumphorst on tema prohvet.
Kange kiusatus on süüdlane leida ja see risti lüüa. Valida on üle-eelmise riigikogu, ringhäälingunõukogu, peadirektori ja kommertskanalite omanike vahel. Olukorda ei parandaks ükski valik.
Valiku koht on hoopis mujal. Otsust piirab ühe äärmusena täielik erastamine, teisena riigistamine hallatavaks riigiasutuseks. Sinna vahele mahub ettekujutusi nii palju kui on inimesi, kuid koondamisel ja üldistamisel jääb järele ehk kolm-neli. Igal variandil on oma eelised ja puudused. Igal oma eestkostjad ja vastased, kes oma seisukohti lõpmatuseni avalikkusele esitada on saanud.
Kui ideaalne lahendus eksisteeriks, oleks ju ammu selle kasuks otsustatud. Järelikult, kogu head ja ainult head ei saa, otsustama peab selle kasuks, mis kõige vähem halba kaasa toob. Ja selleks pole palju aega antud, sest avalik-õiguslik televisioon sulab nagu lumi kevadise päikese käes. Kui tema üle veel aastaid mõtiskleda, pole enam millegi üle otsustada. Välja arvatud see, mida hakata peale tühjaks jäänud tondilossiga kesklinna serval.
