Anton Hanseni lahkumine

Märtsi esimesel päeval kuuskümmend aastat tagasi tabas eesti kultuurielu ootamatu kaotus. Oma kodus Kadriorus sai kirjutuslaua taga südamerabanduse 62-aastane Eesti esikirjanik Anton Hansen Tammsaare.

"Selle kummalise päeva sündmused on aga tagantjärele tulvil vasturääkivaid mälestusi,"väidab Eesti olulisemaid Tammsaare-uurijaid, A. H. Tammsaare memoriaalmuuseumi direktor Elem Treier. "Täpselt ei teata isegi surma saabumise kellaaega."

Juba hommikul tundis kirjanik, nagu käriseksid rinnas veresooned. Oletatavasti tabas teda sel ajal miniinfarkt. Ent päeval oli tal linnas edasilükkamatuid asjaõiendamisi.Tammsaare elu viimase päeva tähtsaim eesmärk oli kätte saada 150 krooni, mis talle pidi saadetama Tartust Noor-Eesti kirjastusest. Sellekohane maksukäsk pidi saabuma Tallinna Karisma raamatukauplusse Raekoja platsil.

Sai raha või mitte?

Selle sündmuse ümber algavadki vasturääkivused. Bernhard Linde, Tammsaare sõber, räägib oma mälestustes, et ta kohtas 1. märtsi hommikul Tammsaaret Narva maantee alguses. Nad liikusid juttu ajades Kadrioru poole. Tammsaare öelnud, et ta sai Karisma raamatukauplusest raha kätte ja käis linnas sisseoste tegemas.

"Ajakirjandus räägib hoopis muud," kinnitab Treier. "Tegelikult ei saanud Tammsaare Karismalt hommikul raha kätte, vaid käis seal veel mitu korda. " Ka on Tammsaare lesk Käthe Hansen Treierile kinnitanud, et ta ei leidnud surmajärgsel päeval kodust mitte ühtegi sisseostu. Ja surnu taskus olnud vaid üks kroon!

2. märtsi Päevaleht kirjeldab Tammsaare surma südapäeval järgmiselt. Tammsaare väike poeg, 11-aastane Erik, harjutas klaverit. Klaverihelide vahele kuuldus isa kabinetist ebatavaliselt rasket hingamist. Poeg ruttas kabinetti ja hüüdis: "Isa, mis sinuga on juhtunud?"

"See on kõik vale," väidab Elem Treier "Nende kodus muuseumi jaoks mööblit kirja pannes pole ma kunagi klaverit näinud. Küsisin kadunud Erik Hansenilt, kus see on. Tammsaare poeg naeris ja ütles, et neil pole kunagi klaverit olnud ja ma ei oska klaverit mängidagi!"

Erik Hanseni ei olnud ka sugugi esimene, kes ruttas isa kabinetti. Tegelikult oli selleks koduteenija Meeta Holm, kes kohe pärast seda üle õue majaomanik Soone majja jooksis: seal oli telefon. Helistati kohale arst, dr. Schotter.

Teenija, lese ja raamatukaupmehe lugu

Meeta Holm, koduteenija, on ajakirjanduses esitanud veel ühe versiooni. Tammsaare tulnud linnast koju ja leidnud, et poiss (Erik) on võtnud tema suure puulõhkumise kirve ja läinud kuuri puid lõhkuma. Isa olevat ärritunud ja läinud ise kuuri puid lõhkuma, mis põhjustanudki surma. Paraku olnud too kirves Eriku väitel nii raske, et ta ka täismehena seda vaevu kergitada suutis...

Käthe Hanseni mäletamist mööda ei saanud abikaasa tol päeval raha kuidagi Karisma kauplusest kätte. Viis korda käinud ta päeva jooksul Kadrioru korteri ja linna vahet. Viimasel korral, kui ta Antonit elavana nägi, oli too palunud teda koos linna kaasa tulla? Käthe mäletas, et oli selle üle väga imestanud: 20 kooselatud aasta jooksul polnud abikaasa teda iialgi saatjana linna kaasa palunud tulla! Ilmselt oli ta ome tervise pärast mures.

Palve peale oli Käthe kuulutanud : "Ma ei saa, sest lähen Riitaga kinno!" – "Säh, sulle, oota ja oota, ja nüüd mine ikka üksi!" läks Tammsaare jälle oma rahahankimise-käikudele.

Väga kummalise väitega esines ka raamatukaupmees Karisma. Tema väitis, et Tammsaare käis viimati tema poes viisteist minutit enne surma (mis saabus ametlikult kell 18 õhtul). "Ta astus niisama sisse – istuma, jalgu puhkama ja juttu ajama."

"Seega jõudis isa 15 minuti jooksul Raekoja platsilt koju Kadriorgu surema!" on Erik Hansen selle peale irooniliselt arvanud.

Kirjanik tuli koju enne kolme. Ta pani esikus oma musta talvemantli koos nahkse ümara karvamütsiga riidenagisse, ja läks kabinetti.

Hiljem hakkas Tammsaare tütar Riita omistama suurt tähendust viimasele tõlkelehele, mis Tammsaarest maha jäi. Ta tõlkis parajasti saksa keelest Leo Frobeniuse "Jumala külalist" (Der Gust des Gottes). Tammsaare kirjutatud viimane lause kõlab: "Kui Jumala külaline koju jõudis ja tahtis üle oma ukseläve astuda, langes ta surnuna maha."

Laud, mille taga kirjanik õnnetuse saabudes istus, oli raske ja tammepuust – kingitus korporatsioonikaaslastelt Ühendus 50. sünnipäevaks. Mäletatakse, et Tammsaare oli seda nähes naljatanud:"Näe, katafalk saabus!". Nali sai teoks.

Tol talveõhtul tulid arst ja sõbrad, aga Käthet ja tütart ei olnud ikka veel. Neile oli kinos nähtud film sedavõrd meeldinud, et nad otsustasid minna teise kinno ja veel midagi vaadata. Tragöödiast polnud neil aimugi.

Tammsaare ja raha

Raha on läbivaks motiiviks Tammsaare elu viimase päeva sündmuste kirjeldamisel. See on huvitav teema. Ise elas Tammsaare tagasihoidlikult, isegi kasinalt. Vahel jäi tal majaomanikule isegi üür võlgu.

"Tammsaare elu Tallinnas tuleb näha etappide viisi," leiab Treier. "Mõnel eluperioodil võrdus tema palk ministri palgaga. Kuhu see raha kadus? Ta oli väga suurejooneline perekonnapea. Kodus oli vahel kaks teenijat, suvel läks perekond Narva-Jõesuusse, kus üüriti kahekordne maja. Söödi hästi ja kallist toitu.

Mis aga peamine – Tammsaare oli põrandaalune üksikvõitleja, kes nimetas oma kolleege-kirjanikke sõpradeks jutumärkides ja hoidis oma tõlkimislootusi välismaal salajas. Ta maksis tõlkijatele ise. On näiteks nähtud teda oma sõbrale Bernhard Lindele abi eest raha ulatamas. 6000 krooni, mis pärast surma pere pangaarvele laekus, sõi ära juunipööre. Mingit Tammsaare kadunud varandust lihtsalt ei ole!"

Kuigi Tammsaarega käis hü-vasti jätmas tuhandeid inimesi, oli matus väliselt tagasihoidlik. Raha, mis asutused eraldasid lillepärgade muretsemiseks, anti Tammsaare teoste võõrkeelde tõlkimise fondi – kadunu suurim soov oli, et tema looming leviks Eesti piiridest kaugemale.

Käthe sõnul oli tema mehe viimaseks sooviks olnud, et tema surma korral ei tohi sellest teatada ei sõpradele, ajakirjanikele ega raadiole. Vaid siis võis rääkida tema surmast, kui temast on saanud kalmukääbas.

Kirstuasetamine olnud väga dramaatiline. Lesk laskunud talle omasel üliemotsionaalsel moel tammepuust kirstu ette põlvili ja palunud lahkunult andeks, et tema, nõrk naine, ei suutnud täita lahkunu viimast soovi.

Üldse elanud lesk väga sügavalt kaasa matuste korraldamisele ning võtnud kaalus 25 kilo alla.

Lahkumise tähendus

"Tammsaare surma fakti on kommenteeritud mitmeti," jätkab Treier "Küllap on selleks ka põhjust. Käthe rääkis ikka:"Anton suri noorelt. Ta oli täis uute teoste ideid ja kirjutamise plaane. Ta oleks kirjutanud veel ja veel!" Kui Tammsaare oleks elanud sama vanaks nagu Jaan Kross, kelle 80 juubelit me äsja tähistasime, ja kelle loomingu kõrgaeg langeb just viimastesse aastakümnetesse – kui palju ta kirjutanuks siis!

Samas oli Eesti NSV-s laialt levinud arvamine, et Tammsaare lahkus just õige ajal. Mõne kuu pärast algasid juunisündmused ja oletatakse, et kommunistid ei oleks temasse hästi suhtunud. Eriti seoses "Tõe ja õiguse" kolmanda osaga, kus Tammsaare esineb vägivaldse sotsialismiteooria vastu.

Mõlemat arvamist võiks pidada põhjendatuks. Nagu ka seda, et Tammsaare väärinuks Nobeli preemiat. Ettepanekut, mida algselt tegi läti kriitik Freiberge, on toetanud kõik välismaa Tammsaare-uurijad, tõlkijad ja kirjandusteadlased.

Münsteri ülikooli professor dr. Friedrich Scholz on öelnud, et Tammsaare mälestuse säilitamine on euroopaliku tähendusega ülesanne. "Tammsaare ei olnud ainult eesti kirjanik, ta oli ka tõeliselt euroopalik kirjanik ja filosoof. Tema loomingu levikuks ei ole kunagi küllalt tehtud."

Tammsaare lapselaps õpetab Tallinna Inglise kolledzhis

Tammsaare tütretütre, inglise keele õpetaja Riia Hanseni sõnul ei tunne ta Anton Hansen Tammsaarega mingit erilist sidet.

Ta kinnitas, et kuulsa sugulase vari pole teda mingil moel elus seganud või ahistanud. A. H. Tammsaare varju jäämist pole ta õigupoolest kunagi kartnudki ega sellele mõelda osanud. Vaid harva on mõni uudishimulik uurinud, kas tegu on kuulsa kirjaniku järeltulijaga.

Paika ei pea ka väide, et kirjutamisoskus pärandub geenidega põlvest põlve – Riia Hansen tunnistas muiates, et koolikirjandid ei läinud tal tavaliselt just eriti libedalt. Ka kunagi hiljem pole ta tundnud endas suurt soovi midagi paberile panna.

Kristjan-Jaak Kangur, Tallinna Inglise Kolledzhi abiturient