Solvej Balle
Tõlkija Raivo Juurak
Huma 2000
Arvukate loodusfilmide abil oleme saanud jälgida elusolendite kõige veidramaid tegemisi. Kuid kõik need veidrused pole midagi võrreldes keelikuliste sugukonna selgroogsete alamsugukonna imetajate klassi kuuluva homo sapiensiga, kes on pähe võtnud, et tema oma mõtlemisega seisab väljaspool loodust, moodustades kurioosse pretsedendi.
Solvej Balle 90-leheküljeline "Vastavalt seadusele" koosneb neljast eri jutust, millest viimane suubub esimesse. Balle neliktegelast vaevab kuulumine maailma bioloogilisse massi.
Viimane jutt on kõige sirgjoonelisem, aga ka kõige igavam. Alette on kütkestatud "asjade" maailmast – vastandatuna elavate omale. Ta on tänava-skulptor, kes valab inimeste nägusid alul kipsi, kuid siis pronksi, mis tundub talle veelgi "asjam". Ta märkab, et teised inimesed ei jaga tema iha. Ta usub, et võib muutuda ise asjaks, kui pärandab oma surnukeha teadusele.
Esimeses loos jõuab seesama surnukeha instituuti. Seal tegeleb sellega biokeemik Nicholas. Tema ihaks on tõestada, et inimene on täiesti ainulaadne olend, millele viitab kahel tagakäpal kõndimine. Nicholase ettevõte äpardub täielikult. Kunstilises mõttes on minu tunde järgi esimene jutt kõige tugevam.
Teises jutus üritab Tanja elusolendiks saada -- tunda valu. Millegipärast kujutlen ma autorit ette just selle Tanjana. Ma tean, et sellised inimesed on olemas. Minu probleem on just vastupidine – kuidas valu mitte tunda. Oletan, et füüsiline valu on sellele sensiiblusvalule vaid võrdpildiks, sest kui Tanja probleem oleks olnud füüsilise valu mitte tundmine, oleks ta võinud lasta end prooviks veidi tümitada. Teatud piirini need – justkui tundetud, kuid mitte tingimata selle sõna estraadilaululikus tähenduses – inimesed tõmbavad mind. See piir on seal, kus saab selgelt nähtavaks sisemise konstitutsiooni täielik – lootusetu – erinevus. Kuid selles raamatus sinnani ei jõuta ja tõmme – nii eksitavalt sarnane sümpaatiale – jääb.
Kas Tanja õpib valu tundma? Ei, ta lõpetab vastavasuunalised ponnistused ja pühendub malemängule – steriilsele mõtlemisele ehk puhtale mõistusele. Mingi etapi ta oma elus seega lõpetas ja sisenes järgmisse. Isend oli edukas: jäi ellu.
Edukas on ka kolmanda loo tegelane, matemaatik René. Seda näitab tõsiasi, et loo lõpus õnnestub tal paarituda. René elab minimalistlikku, lihasuretaja-eremiidi elu (toitudes turuplatsile jäänud köögiviljajäätmetest ja püüdes vahel harva tuvi) – samuti edukalt, kuni politsei selle ära rikub. Üks tüüpiline mõttekäik jäi häirima: René - - - oli iga päevaga rohkem eikeegi ja võis peagi olla nullväärtusele nii lähedal, kui inimene olla saab, ilma et ta lakkaks olemast inimene.
Asi on selles, et ei saa olla peaaegu null. Null on absoluutne kvaliteet. Nullile lähenemine ei tähenda, et talle lähedale saadakse. Mingi imepisike suurus on sama vähe null kui tohutu suur suurus. Samamoodi ei saa olla "peaaegu eikeegi", või "peaaegu väljaspool loo-dust". Seda mängu võib küll endaga mängida ja neid asju öelda, kuid see on niisama lüürika.
Kas nimelt see lõik peab lugejat suunama sellelaadsete mõteteni, aga igatahes juhib raamat äratundmisele, et see, mida raamatus öeldakse ja mida see raamat tegelikult pakub, on kaks ise asja. Väliselt külm, täpne, teaduskeelega sarnane keel uinutab valvsust ja tekitab tunde, et küllap öeldu on usaldusväärne. Kuid selles maailmas ei tohi midagi niisama usaldada – kui ei taheta saada nahka pandud.
