Islandi kirjanik ülendas alandatuid
Mõne nädala eest Lõuna Rootsis ringi rännates, jõudis minuni kuulujutt, et Rootsi Akadeemia auhind võib langeda osaks mulle. On vist üsna loomulik, et sel ööl üksi oma hotellitoas viibides hakkasin endalt aru pärima, mida tähendab selline ootamatu eelistus ning minusuguse üksildase uitaja kõnepulti asetamine institutsiooni poolt, kes on kuulus oma kultuuriedutamise poolest, ja preemia andmine kirjanikule, kes on pärit maailma ühelt kõige kaugemalt saarelt.
Ei tule vast imeks panna, et mu mõtted pöördusid siis – ja viibivad seal ka sellel pühalikul hetkel – kõikide oma sõprade ja sugulaste poole, nende poole, kes olid minuga, kui olin veel noor ning kes praegu on surnud ning unustatud. ... Just nemad vormisid ja mõjustasid mind ning ma tunnen kuni tänase päevani välja, et olen nendega rohkem seotud kui ükspuha millise maailma suurkuju või uuendajaga. Nende hulgas on mu isa ja ema, aga ennekõike minu vanaema, kes õpetas mulle vana Islandi luule väärtuslikke värsse veel enne kui olin selgeks saanud alfabeedi.
Sellel ööl hotellitoas mõtlesin ma ja mõtlen praegu neist moraaliprintsiipidest, mida ta minus süvendas: ära tee valu elavale olendile, ülenda kõiki maailma alandatatuid, vaeseid ja nõrku, ära unusta neid, keda on hüljatud ja halvakspanuga koheldud ning kes on ülekohtu käes kannatanud, sest just nemad enne kõiki teisi on seda väärt, et neid armastada ning nende vastu aupaklik olla, olgu see siis Islandil või ükskõik kus maailmas. Oma lapsepõlve veetsin ma ümbruskonnas, kus selle maailma vägevatel polnud kohta, neid võis leida ainult raamatutest ja unenägudest. Austus ja armastus igapäevase elurutiini ja lihtsate inimeste vastu oli minu lapsepõlve ainuke tõsiseltvõetav moraalne nõue.
Ning mulle meenuvad mu sõbrad, kelle nimesid maailm kunagi teada ei saa, kuid kes on mind minu kirjatöös juhtinud. Ning ehkki nad ise polnud kirjanikud, oli neil eksimatu kirjanduslik vaist, paremini kui ükski kirjandusvirtuoos aitasid nad mul näha seda, mis on kirjanduse jaoks olemuslikult oluline. Paljusid neist andekatest inimestest pole enam elavate kirjas, kuid minu mõtetes ja kujutluses elavad nad edasi, nii et mul on nii mõnigi kord raske teha vahet selle vahel, mida ise öelda tahan ning mida need sõbrad, kes minus edasi elavad. ...
Kui ma seal Skåne hotellitoas istusin, küsisin endalt: mida annavad kuulsus ja edukus ühele kirjanikule? Kas materiaalse heaolu, mida raha võib tuua? Kindlasti. Kuid mis on kasu aust ja kuulsusest Islandi poeedil, kui ta unustab, et tema ja ta rahvas kuuluvad ühte või kui ta ei hooli enam neist, keda minu vanaema õpetas austama ning teenima – kõikidest maailma alandatutest!
Mu härrad ja daamid! ... Kuigi see olin mina, kes Tema Kuningliku Kõrguse kätest auhinna täna vastu võttis, tunnen ma, et vähemalt samavõrra on see antud minu vaimsetele abilistele, Islandi kirjandustraditsioonide isadele.
Halldór Kiljan Laxness (1902–1998)
* Laxnes tähendab tegelikult "lõhe poolsaart", nii nimetati tulevase islandi ning maailma kirjandus-klassiku teist kodupaika, kuhu tema isa Gudjon ja Helga Reykjavíkist olid kolinud. Selle nime võttis Halldór Gudjonson endale kirjanikunimeks. Just sealt, sellest kohast on pärit need inimesed, kellest kirjanik oma kõnes nii soojalt räägib. Isast, keda ta austas, emast, keda armastas. Neist mõlemast, emast ja isast, mõistagi ka vanaemast, jagus paljude jõuliste meeste ja tugevate naiste ellu kutsumiseks Laxnessi loomingus. Lõpuni kalliks jäi Laxnessile tema kodu, roheline aas, sinised mäed, lambad ja Jumala talled, inimesed ning koerad, kelle ustavus inimesele on sama arusaamatu kui Jumala reetlikkus inimesele!
* Laxness oli igas mõttes paljukirjutaja, tema romaanid on pikad ja paljusõnalised, kuid ometi pole seal midagi tarbetut, kõik haakub: inimene maailmaga (enamikel juhtudel loodusega), maailm inimesega.
* Pärast isa surma 1919. a. algas Laxnessi elus rännuperiood, mis viis ta paljudesse Euroopa maadesse ja Põhja Ameerikasse ning ka Nõukogude Liitu. Ameerikas tegi ta pöörde vasakule (olles enne seda veendunud katoliiklane!) ning sai selle eest tasutud NSVLiidus: 1953, just Stalini surma-aastal, omistati talle Stalini preemia ning Rahvusvaheline Rahuliikumise preemia, millele kahe aasta pärast järgnes Nobel.
* Kuid Laxnessi ei suutnud rikkuda ei Stalin ega Nobel (Rahust rääkimata), tema looming jäi puutumata nendest aja-kajadest, mida kirjandus kui põhimõtteliselt ajatu nähtus ei tunnista. Nagu kõikide suurte kirjanike puhul, valitseb tema raamatutes tasakaalukeel: pole seal ei halbu kapitaliste ega häid töölisi, kõik nad on inimesed, kelles leidub nii head kui halba. Erandiks võivad ehk olla reisikirjad, aga need pole ka kitsamas mõttes üldse kirjandus.
* "Kõik inimlik on internatsionaalne." See oli suure islandi kirjaniku Halldór Kiljan Laxnessi loomekreedo.
* Nii nagu me oleme Bellow eestinduste eest tänu võlgu Enn Soosaarele, nii on ka Laxness meil tervelt viie raamatuga "olemas" tänu Henrik Sepamaa hiilgavatele tõlgetele. Mõnes mõttes on Laxnessi raamatud küll ka ohtlikud, nimelt ei saa sealt enam oma lugejanina kätte, kui oled selle korra sinna sisse pistnud. Kuid sellest pole midagi, sest lugejanägu on ka ilma ninata ilus.
Laxnessi teosed
Looduslaps, 1919
Mõned lood, 1923
Püha mäe jalamil, 1924
Katoliiklikust vaatevinklist, 1925
Suur Kashmiiri kuduja, 1927
Rahva raamat, 1929
Salka Valka, 1931–32
Iseseisvad inimesed, 1934–35
Maailma valgus, 1937–40
Rännak itta, 1933
Vene seiklus, 1938
Islandi kell, 1943–46
Aatomijaam, 1948
Õnnelik sõjamees, 1952
Tagasivõidetud paradiis, 1960
Noor ma olin, 1976
Jutustus seitsmest targast, 1978
Elu leib, 1987
Päevad munkadega, 1987
EESTI KEELES
Hea preili ja Härrasmaja, 1957
Iseseisvad inimesed, 1960
Napoleon Bonaparte, 1962
Aatomijaam, 1970
Salka Valka, 1979 ja 1963
näidend Hõbedane kuu, 1954 eesti laval Müüdud hällilaul, 1957
AUHINNAD:
Stalini preemia, 1953
Rahvusvaheline Rahuliikumise preemia, 1953
Nobeli preemia, 1955
Sonningi preemia, 1969
