Saul Bellow
Tõlkinud Vilma Jürisalu
Eesti Raamat, 2000
Kui kirjanik saab Nobeli preemia, siis temast kas ei juleta või ei taheta enam adekvaatselt rääkida. Vist on see paratamatu ning mitte üksnes saanute, vaid ka nende puhul, kes auhinda veel saada võivad – juba ümbritseb neid vahkvaimustuse vaap ning kõrvulukustav käteplagin.
Loomulikult on Bellow hea kirjanik. Isegi väga hea, kuid sellest hoolimata on tal väiksed vead. Näiteks lõputu lobisemine, filosoofitsemine kõikvõimalikel teemadel. Teadmised on Bellow loomingu põhitugi ja -tala, kuid mitte alati ei leidu tegelasi, kellele neid usutavalt külge pookida. See, mis oli näiteks võimalik, loomulik ja usutav "Herzogis", pole "Mister Sammleri planeedis" paiguti enam tõsiselt võetav. Bellow tegelased on tihti vaimuinimesed, õpetlased ja intellektuaalid, neile on omane maailma probleemide lahkamine. Paraku võib aga juhtuda, et kui täpselt sama joru hakkab ajama ka mõni torulukksepp või santehnik (meie terminites), siis on kuri karjas.
"Vihmakuningas Henderson" on sedasorti raamat, kus usutavusprobleemi ei teki. Sest kõik on kergelt koomiline. See võimaldab pidada loenguid ka kõige uskumatutes kohtades ja olukordades. Näiteks käpuli olles, lakke auku puuriv mustanahaline sõber turjal: "... mu sõnad olid räägitud põrandale." Meilt oodatakse, et me üllust ebareaalseks peaksime. Aga nii see on. Illusioon on midagi muud. ... "" (lk. 284) Ja nii edasi ja nii tagasi ja siis jälle keskpõrandale kokku!
See, mida Bellow tegelased räägivad, on nö kodustatud filosoofia, see on enam-vähem see, kuidas üks tavaline inimene argitasemel (ja natuke kõrgemal) olemis- ja elamisprobleemidest aru saaks. Kui ta enda ja oma mõtlemise üle ka samal viisil muiata oskaks. Näiteks: "... vistrik daami ninal võib olla tema enda idee, tekkinud tema psüühika tõsise käsu moondumisel."
Ning kuigi Henderson pole juut, on tema rääkimiskoordinaadid samad, mis näiteks Woody Alleni filmides või Bernard Malamudi ja I. B. Singeri või Bellow enda teistes raamatutes: inimene ja Jumal, hing ja keha, kaos ja kord, elutahe ja surmahirm. Ning tal ka on millest rääkida – mitte kõigil pole olnud kaht naist ja nii palju lapsi, et kõikide nimesid ei suuda mitte meenutadagi (see läheb kokku Bellow endaga), mitte kõigil pole olnud venda, kelle surmas kaudselt justkui süüdi ollakse (tüüpiline freudistlik värk, aga kui usutavalt kirja pandud!).
Mitte kõik pole suurt kasvu ja suure ninaga (ninas ning selle moondumistes võetakse kokku kogu Hendersoni elatud elu ja varjatud mõtted). Mitte kõik ei oska maadelda, mitte kõik ei lähe eneseleidmis- või kaotamiskires Aafrikasse. Ning mitte kõigil pole valehambaid. Kuid see, mida Henderson Aafrikas kohtab, on Ameerika topeltpeegeldus: suguharus, kuhu ta satub, on vandenõud ja intriigid tavalised. Pikkamööda selgub, et ka sealsed asukad on omal kombel ikkagi saamise, mitte olemise peale väljas. Nii et Henderson lahkub Aafrikast pettunult.
Kangelasena on Henderson kirev nagu paabulind ning ta käitub ka vastavalt, sest tema elu on väga rikas. Ning läheb lõpupoole veel rikkamaks, viimasel paaril leheküljel puistab Bellow nagu käisest põhilugu täiendavaid ja nüansseerivad lugusid, millest igaüks vääriks omaette romaani.
"Tema kolp oli kandiline." Kui tihti kohtame selliseid lauseid vana-aja raamatutes. Ning kui väheks on neid jäänud praegus-aja kirjanduses! Bellow selliseid lauseid ei pelga, tema loodud karakterid (kelle kaitseks ta oma Nobeli-kõnes nii uljalt üles astus) on nagu kaljusse raiutud monumendid, sealt ei kustuta neid tuul ega vihm või nende endi lopsakas kõne.
Ning Bellow´ kolbad pole ainult kandilised. "See tark ja vana õnneseenest Berliini juut, kelle pea oli nagu hapuks läinud taigna ümmargune, kuid ebatasane ning jahuga üle puistatud päts, oli küsinud õige küsimuse." Selle Bellow jutukogust "Him with His Foot in His Mouth" võetud lause toob Cynthia Ozick oma raamatus "What Henry James Knew" kui tüüpiliselt bellowliku. Ta arvab, et kui see tühjas pudelis mereranda uhutaks, tuvastaks enamus rannas viibijaist ilmeksimatult lause kirjutaja. Sama arvame meiegi.
Rein Põder, raamatu toimetaja
Oma vitaalsuse ja elujaatava filosoofiaga mõjub "Vihmakuningas Hender-son" nagu lõvi möire, on öelnud kirjanik Anita Desai.
Just see lause hakkas mind suunama, kui ma romaani mitmel korral toimetajapilguga läbisin. Ja nii hakkasingi märkama justkui tervet teost läbivat liini, mida sellest raamatust kirjutanud targad inimesed pole eriti rõhutanud, aga märganud küll. Nimetaksin seda lihtsalt looma-liiniks.
Ehkki sama edukalt võiks sellest tihedast teosest välja prepareerida ka mõne muu liini – naiste (sest Eugene Hendersonil on nendega pidevalt tegu), laste (tal on neid viis), raha, hammaste, eluveidruste, hinge või elumõtte oma; viimast neist tähistab läbi kogu romaani kostev kummaline grun-tu-molani.
Sõna"loom" esineb juba raamatu esimesel lehe-küljel. Kaheksakümne esimesel ja ühes teises kohas veel kõlab Hendersonile nii tähenduslik lause: "Nad viivad su ära inimeste hulgast, ja sa hakkad elama koos loomadega põllul."
Romaani algul kasvatab peategelane oma Ameerika farmis sigu. Siga on aga roojane loom, sealhulgas ka juutide jaoks. Kuigi mõned uurijad on leidnud, et Henderson on Bellow esimene mittejuudist peategelane, julgen selles kahelda. Kirjanik ise on kusagil mujal öelnud, et kõigist ta tegelastest on just Hendersonis kõige rohkem teda ennast. Niisiis on meil põhjust pidada Hendersoni sama palju juudiks, kui seda on kirjanik Bellow ise.
Just nende oma sigade juurest, aga ühtlasi paljust muust(ka naistest ja lastest) ihkab mees eemale pääseda. Ja nõnda ta reisib ühel heal päeval Aafrikasse. Kuid enne reisi teeme me kaasa veel ühes loomakonfliktis. Henderson üritab maha lasta naabrite isakassi ja elab seejärel oma otsust ning luhtumist hirmsasti läbi.
Esmalt satub Henderson Aafrikas arnewide suguharu külaliseks. Hõim on rahumeelne, allaheitlik ja äraootav, nende püha loom on veis, kellest nad saavad kasu vaid piimaloomana. On mõeldamatu, et nad seda looma tapaksid või ta liha tarbiksid. Tegusid ihkava Hendersoni läbikukkumine arnewide juures saabki alguse just veistest. Nimelt on veiste joogiveemahutisse siginud arvutul hulgal konni. Henderson hävitab küll suure pauguga kõik konnad, kuid lõhub ka reservuaari ja kogu kallis vesi jookseb liiva.
Esmapilgul võib tunduda, et kirjanik vajab juhtumit üksnes selleks, et oma kangelane teise ellu- ja loodusessesuhtumisega suguharu juurde saata. Kuid tegelikult algab juba sealtmaalt Hendersoni muutumine selleks, kelleks romaani pealkiri teda tõotab.
James Frazer nimetab "Kuldses väädis", et paljude Aafrika ja Lõuna-Ameerika loodusrahvaste juures on konnad ja kärnkonnad veejumala asemikud. Konni tappes tappis Henderson ka arnewide veejumala. Modernse, tehnoloogilise maailma esimene kokkupuude ühe müütilise, maagilise maailmaga lõppes krahhiga. Ning alles järgmise suguvõsa, wariride juures õnnestus Hendersonil see, mida ta üritas. Üleni mudaga koos, sarnanedes nüüd ise hiiglasliku konnaga, roomab Henderson wariride karjatiigist välja, ja tast saab tahtmatult nende vihmajumal.
Ent see on hoopis erinev rahvas, kelle juhtmõtteks on jõud ja tegutsemine, nende tootemikski on teistsugune loom, lõvi; ja waririd usuvad, et nende kuninga hing elab lõvis, kes on väikese kutsikana savanni lahti lastud ja kes tuleb kuningaks saajal endal kinni püüda.
Sümboolika on selleski, et Hendersonil on romaani lõpus wariride juurest põgenedes väike lõvikutsikas kaasas; see tähendab, et ta on saanud enda käsutada nii oma elu ja saatuse, aga mingil kombel ka surma. See, mida ta alateadlikult kogu oma viiekümne viie aasta jooksul on üritanud. Wariride Songoks ja nende tõeliseks kuningaks jäädes poleks talle seda võimalust küll antud.
Kuid enne romaani võimsaid lõpulehekülgi esitab autor meile millegipärast veel ühe loomaloo; ta räägib vanast tokerjast tsirkusekarust, kelle kaisus Henderson kunagi kuradirattal tiirles. Ja me taipame, et tegelikult ongi too dresseeritud karu ta õige tootem. Igal juhul mitte sigadest ja konnadest, vaid just tsirkusekarust Smolakist peale algab Eugene Hendersoni, elus nii naljakalt ebaõnnestuva mehe uuenemine, tema enda sõnutsi hingeunest ärkamine.
