Rahvas versus porno
Kui talkshow "Kahvel" kutsus oma saatesse kaks naisterahvast, kes kaamerate ees demonstreerisid lesbilist armusuhet, läbistas ühiskonda skandaal. Saate tegijaid süüdistati hea maitse piiride jämedas rikkumises ning eesti üht populaarsemat telesaadet ähvardati eetrikeeluga. Saate tegijaid on lihtne mõista – reitingu tipus püsimiseks peavad nad doseerima skandaale, mis elavdaks rutiinset vormi ning ärritaks vaatajat.
"Kahvli" süütu huligaansus. Kui juba korralikud satelliidikanalid TV1000 ja Canal+ esitavad öösel piiranguteta pornograafiat ning kohalike telekanalite bestsellerid lõikavad oma populaarsust laipade, mõrvarite ja roiskunud kehaosade eksponeerimisega, on "Kahvli" huligaansus süütu värvinguga. See oli samasugune lapsesuine provokatsioon nagu aselinnapea ettepanek pordumajad kesklinna koondada. Kõik teavad nagunii, aga heas seltskonnas selliseid asju ei öelda. Porno on nähtus, mis paigutatakse hea meelega ühiskonnast väljapoole, sotsiaalse teadvuse kolikambrisse – animaalsuse, maffia ja räpase raha pärusmaale.
Reitingu tipus olev meelelahutussaade peab alatasa rehkendama nende sotsiaalsete piirangutega ja auditooriumi maitse-eelistustega, ta ei saa kehastuda ülbeks intellektuaaliks ega kõva-häälseks kontrakultuuri entusiastiks, kes võib pornot kaitsta, kui kõigist eetilistest ja esteetilistest tsensoreist vaba väljendust. Populaarne talk-show saab olla provotseeriv, ülbe, ta võib esitleda kurjategijaid, õpetada autodesse sisse muukima, joota katseisikuid maani täis, vehkida automaadiga. Aga tal ei ole võimalik ignoreerida konservatiivse keskmise vaataja valvehoiakuid.
Miks tekitab pornograafia, erinevalt mõrvu ja laipu avalikult demonstreerivaist uudisteblokkidest, tõrjeinstinkte laiemas auditooriumis?
Porno peegeldab vaataja fantaasiaid. Võib-olla peegeldab porno maskeerimata vastu keskmise vaataja mitteteadlikke fantaasiaid? Mõrvarile ja maniakile ei projitseeri üldjuhul keegi oma soovunelmaid, aga pole kindel, et pornofilmi karvase rinnaga isasele mõni meesoost vaataja sarnaneda ei tahaks. Filmis figureerivate naisisikute ainus funktsioon ongi olla meeskangelaste seksuaalse eneseteostuse objektiks – üks isane rautab mitut ihalusest väänlevat naisekeha eest, tagant ja pealt ning episood kulmineerub pornoslängis "money shotiks" kutsutud mehelikkuse triumfiga: meesnäitleja tulistab sperma naisnäitlejale silme vahele, sellal kui mõnust pahupidi silmadega naine püüab seda suhu ahmata. Täiesti mõistetav, miks pornograafia raevukaimad vastased on feministid.
Ka "Kahvlis" eksponeeritud lesbisuhe kuulub, küll pisut softimas vormis, mehelike fantaasiate kilda. Õigemini on siin raske rääkida fantaasiast, porno-graafia sirgjooneline äranäitamispretensioon ei jäta kujutlusvõimele ruumi.
Võimalik, et mitte pelgalt ülisuurde plaani toodud suguakt, vaid naturalism, millest on eemaldatud igasugune esteetiline, eetiline ja erootiline dimensioon, muudabki porno massivaatajat traumeerivaks nähtuseks. Ning lõhestunud väärtussüsteemiga vaataja viis endast välja "Kahvli" pornografistide häbitu ja sündsusetu sirgjoonelisus avalikul telekanalil ja ta oli sunnitud haarama pastaka või telefonitoru järele.
Aga ikkagi on "Kahvli" skandaali jälgides tunne, et televaatajasse suhtutakse kui eestkostet vajavasse alaealisse. Kui "Kahvel" oskab selliste aktsioonidega ühiskonna taluvusvõimet proovile panna, mitte ainult oma reitingule mõelda, siis olen ma "Kahvli" poolt.
