Enamik dokumentaliste moodustas mõttekaaslaste ringi, et saaks teha seda, mida tahetakse, mitte mida oodatakse. Loojatena erinevad, langes väga olulistes asjades meie mõtteviis kokku. Leo Ilvesel oli veres toimetajaoskus tegijate selja taga seistes seista nende eest.

Ringvaadete kõrval on ta rezhissöörina andnud mitmeid oskuslikult monteeritud ajaloolisi filme, mis paljuski ülesehitatud vanadele kroonikavõtetele, mida ta hinnata ja näha oskab. "Väljak" aastast 1985 on lugu Võidu väljakust läbi ajaloosündmuste. Nagu meenutab filmi monteerija Merike Ratas, vanu materjale siis juba lubati võtta, aga ei saanud veel kõike näidata. Tõenäoliselt tähendas see Leole üht viimast võitlust tsensuuriga. 1988 valmib Eesti Telefilmis "Loss", Kadrioru lossist läbi aegade ja inimeste. Järgnes "Täievoliline esindaja" Fjodor Raskolnikovist, NL suursaadikust Eestis 1930–33, kus kasutatud tõsieluloos küllaltki erakordselt näitlejaid ning lavastust. 1990. aasta numbrit kannab täispikk dokumentaalfilm "Eesti mees sõdades", sügava süvenemisega tehtud rikkaliku kroonikamaterjaliga emotsionaalne ülevaade nüüd juba möödunud sajandi lahingutest tsaariajal, Vabadussõjas, II maailmasõjas, Afganistanis. "Igal rahval on õigus oma eluruumile. Ka väikerahval... Sündida mehena Eestis tähendas sundi kanda võõrast mundrit. Kelle sõdu ta sõdis?" küsib Leo Ilves ja otsib sellele vastust.

Täna on Tallinnfilm, Eesti Kroonika, Eesti Telefilm ajalugu. Leo Ilves talle omase tagasihoidlikkusega tõm- bunud Pärnumaa metsade sügavusse veski eest hoolt kandma. Sinna saadavad kolleegid talle oma õnnitlused.

Peep Puks