Visionäärid ja edukad matkijad
Nii Tõnis Haaveli artiklis (EPL 31.5) kui ka Kanal 2 "Päevapeeglis" (31.5) jäi kõlama arvamus, et Eesti äri piirdub matkimise, trendijälgimise ja sabassörkimisega. Visionäärid puuduvad, kohalik teadlane on hääbuv liik. Seetõttu ei olevatki loota, et Eestis midagi äriliselt suurt kasvab.
Eesti majanduse praeguses olukorras – ja kahjuks ka tulevikuperspektiivides – pole kindlasti midagi uhket ja efektset. Kuid kõik Eestis toimuv (avatud majandus, üliliberaalne majanduspoliitika, väliskapital, allhanketööde prevaleerimine ja mis iganes) on vägagi loogiline. Kõik see on suuresti meie ajaloolisest arengust, geo-graafilist asendist, riigi väiksusest jms määratud. Meie majanduspoliitiline mänguruum ei ole väga suur.
Igasugune progress koosneb kahest poolest: uuenduste ilmumisest ja uuenduste levikust. Uue tehnoloogia väljatöötamine on reeglina väga kallis. Arenenud tööstusriikides kulutatakse teadus- ja arendustöödeks 2,5-3,5% sisemajanduse kogutoodangust, Eestis on see näitaja 0,7% ringis. Kui mujal maailmas jagunevad kulud riigi ja erasektori vahel ligikaudu pooleks, siis Eestis on erasektori osa tühine.
Soome võtab 97% tehnoloogiatest üle mujalt. See on aga täiesti loogiline. Valdavalt allhangetele orienteeritud väikeettevõtted ei tee kusagil maailmas arvestatavaid teadus- ja arendustöid. Lõpptoodangut valmistavad suurettevõtted, nn innovatsiooni vedurid, aga Eestis praktiliselt puuduvad. Tänu tööstusringkondade ja tehnikateadlaste lobbyle kasvavad ilmselt lähiaastatel teadus- ja arendustööde riigieelarvelised kulutused, loodetavasti kosub ka erasektor. Kuid raha absoluutsumma jääb paratamatult väikeseks ja põhimõtteliselt olukord ei muutu.
Soomes korraldatud uurimus näitas, et kohapeal töötati välja 3% tehnoloogiatest, 97% võeti üle teistest riikidest. Põhimõtteliselt on võimalik kõik vajalikud tehnoloogiad sisse tuua. Riikidevaheline tehnosiire toimub enamasti neljal moel: 1. oskustööjõu sisetoomine teistest maadest; 2. seadmete massiline import; 3. tehnoloogilise informatsiooni omandamine; 4. välismaiste otseinvesteeringute sissevool.
Eesti majanduspoliitika on teinud panuse just välismaistele otseinvesteeringutele. Koos investeeringutega on sisse tulnud välismaine tehnoloogia, turusidemed, töökultuur ja muu.
Eelnev jutt ei tähenda kindlasti seda, et põhimõtteliselt võiks Eesti Vabariik ka ilma teaduseta hakkama saada. Teadust on kindlasti vaja üldise majanduskeskkonna kujundamiseks. Elcoteq Tallinn ei pruugi kasutada Eestis välja töötatud tehnoloogiaid. Elcoteq ei pruugi üldse Eesti teaduse vastu huvi tunda. Kuid Elcoteq poleks mingil juhul loonud ettevõtet riigis, kus puudub teadus ning sellel põhinev (tehniline) kõrgharidus.
Analüüsides maailma suurimate korporatsioonide innovatsioonipoliitikat, selgub suureks üllatuseks, et kaugeltki kõik suurfirmad pole oma valdkonna pioneerid. Kui soovite, siis nende innovatsioonipoliitikate koostajad pole pehmelt öeldes üldse visionäärid. Paljude majanduslikult üliedukate korporatsioonide innovatsioonipoliitika seisneb sisuliselt matkimises, plagieerimises, sabassörkimises. Et siis võita tänu madalale hinnale, kvaliteedile, unikaalsusele, kindlale turuosale või millele iganes.
Sama mõtet võib üle kanda ka riikide innovatsioonipoliitikale. Paljud majanduslikult edukad riigid, eriti väikeriigid, on teinud panuse riikidevahelisele tehnosiirdele, rahvusvahelistele korporatsioonidele, allhanketöödele ja muudele suhteliselt väheprestiizhsetele võimalustele. Selline innovatsioonipoliitika pole uhke ega efektne, kuid võimaldab tänapäeva karmis maailmas päris kenasti hakkama saada.
Oleksin loomulikult rõõmus, kui Eestis leiduks tõelisi visionääre, kes suudavad mingis valdkonnas olla maailmas esimesed. Eelsoodumusi ei paista selleks küll olevat. Kuid andekad inimesed suudavad tihti tegutseda justkui majandusseadusi eirates. Edu visionääridele! Kindlasti tuleks aga tulevastes innovatsioonipoliitilistes arutlustes arvestada reaalset aega ja ruumi.
Rahvusvärvid meie silmis ja südames
