Par excellence Velda Otsus

Näitleja par excellence kogu oma teatriajal, nii baleriinina kui draamanäitlejana, kestvamalt kui seda tema loomeaja raamid kinnitada võivad. Velda Otsuse töö ja isiksus välistab seltskonnaajakirjanduse määrangud nagu legendaarne, populaarne jmt. Rahvuskultuuri jaoks on ta hoopis enamat, sügavamat, aukartust sisendavat, kordumatut. Meie vaimse kultuuri koguulatuses on näitlejanna Velda Otsus kõrvutatav vaid Tammsaare ja Betti Alveriga. Teadagi siis, miks ta on kõikidest juubelitest loobunud, sirgeseljaliselt igast kõnetoolist mööda astunud, kõik intervjuudki andmata jätnud. Tõeline professionaal keskendub oma kutsele ega tee sellest sõnu. Just neid on kõige andekamate hulgaski haruharva. Laiast maailmast vaid Greta Garbo, tulnuid, olnuid, läinuid aga jalaga segada. Par excellence-näitlejat võib närtsiv tähtpäine loorberipärg vaid solvata, nagu ülistaminegi. Kord tuli Velda Otsus küsima, mis ma arvan tema esietendusele minevast L. Prometi Else Schüler-Laskeri rollist. Mõistagi meeldis rolli vaimsus, elegants ja Otsuse lavasamm, mis ju kuradigi võib ingliks teha. Velda kuulas mu jutu pea maas ära ja ütles kurvalt: "Tulid mind vaid ülistama!" Ei tunne teist näitlejannat, kes suutnud sedavõrd banaalsusi ja mõttelabasusi taunida. Just need viisidki selleni, et Velda Otsus lihtsalt pani väga otsustavalt ühel päeval teatriukse kinni ja ei tulnudki enam. Istusin saalis tema viimasel "Haroldi ja Maudei" etendusel kõrvu Salme Reegiga. Saal oli pilgeni täis, sest ühtäkki levis kulutulena teade, et Velda lahkub. Olin enne seda saali aidanud tuntud poetessi noore tütretirtsuga – ema tahtis, et tütar tingimata seda näitlejat näeks. Salme Reek palus end koju saata ja kordas vaikselt läbi pisarate: "Kuidas ta suutis!" Ärgem otsigem sellele vastust, ammugi mitte süüdlast. Par excellence-näitleja on kestev ja kadumatu. Näitleja elulugu on tema rollide elu.

Minu teatrimälus ei või kunagi korduda see lõpuaplaus, kui Velda Otsus mängis koos Ants Eskolaga nii- ja teistmoodi hinnatavat Gibsoni "Kahekesi kiigel" Tartus Draamateatri võõrusetendusel, hooajal 1963/64. Etenduse lõpuni valitses saalis absoluutne vaikuse müsteerium. Eesriide langedes tõusis publik nagu üks mees korraga püsti. See polnudki ovatsioon, vaid tabatud teatri-

ime, mis kustuda ei saa. Kokku langes kahe tähe kirgas hingevalgus.

Velda Otsus 87

Sündinud: 24.08.1913 Tartus

Eluloolist: lõpetanud 1932 Tartu tütarlastegümnaasiumi, õppinud tantsu T. Kapperi stuudios ja I. Urbeli juures, töötanud 1932–50 Vanemuise esibaleriinina, 1950–61 samas ja 1961–82 Eesti Draamateatri näitlejana