Rein Raud
Tuum, 2000
EBANORMAALNE
Kaur Kender
EKS, 2000
VÄIKE
PALVERAAMAT
Ervin Õunapuu
Umara, 2000
Olen Rein Rauda alati hinnanud enam erudiidina kui kirjanikuna. Tean, et tema uus raamat "Pisiasjad, mis omavad tähtsust" on hinnatud humanitaarüliõpilaste seas ja aiman ka selle põhjust. Raua autoripositsioon sobib väga hästi esmakursuslastele, kes on täis selles eas loomulikku veendumust oma ainulaadsuses ning ümbritseva maailma nüriduses.
Raamatu tagakaanele trükitud laast sellest, kuidas kõik on ühesugustes pintsakutes ja tahavad ka autorile samasugust selga suruda (pintsak on muidugi kujund, mida autor ei jäta talle omaselt üle seletamata) on väga kõnekas ja tüüpiline Rein Raud.
Siit algabki Rein Raua sõda maailmaga, mida nooremad kriitikud (Berk Vaher, Aare Pilv) on nimetanud ka tugitoolianarhismiks või
-mässuks. Eriti raamatu esimesed lood saab selle märksõna alla koondada.
Võimalik, et see polegi alati mäss ümbritseva halluse ja labasuse vastu, vaid ka jätkuv sapine rahulolematus iseendaga. Nii ei vihkagi Raud alati rumalat maailma, vaid iseennast, oma täiuslikkuses.
Maailmavaluliste laastude kõrval on kogus ka novelle, mis ehk enam iseloomustavad kogumiku pealkirja "Pisiasjad, mis omavad tähtsust": lood pealtnäha tühistest seikadest, mille mõju võib olla ootamatult suur.
Raua stiil on alati olnud raskepärane, nagu akvarell, mille kallal on liiga kaua pintsliga sipsitud, nii, et tulemuseks on teos, mille kohta öeldakse "umbne"; või nagu liha, mis on liiga kaua küpsenud, nii et seda on väga raske läbi närida (kuna Raud on tähelepanuväärne kulinaar ja söömise teema on esindatud ka "Pisiasjades", on siinne võrdlus loodetavasti lubatud).
Kaur Kenderi hittraamat
Kaur Kenderi "Ebanormaalne" on eesti kirjanduse taustal vaieldamatu hitt. Kriitik Berit Selberg on juba märkinud olulist kvalitatiivset hüpet Kenderi kolmandas raamatus: Kenderi kujutamisviis on muutunud ruumiliseks. Tundub, et tal on olnud enam kannatlikkust teksti kallal tööd teha. Siin pole "Yuppiejumala" kärsitut ärarääkimisvajadust, kuid on säilinud energeetilisus, mis iseloomustas juba "Iseseisvuspäeva".
Kenderi põhierinevus suurest osast eesti kirjandusest on see, et tal on, millest kirjutada ja ta on kaas-ajas sees, erinevalt suurest osast eestikeelsest "sõnaseadmisest", mis justkui toimib inertsist edasi ikka selle vana rasva pinnal, kuidagi ajaväliselt. See, kuidas Kender aine leidmiseks tööd teeb, on mõjuv.
Kenderi parim omadus on täpne keelekasutus ja äärmiselt detailitundlikud kirjeldused. Kui näiteks Raud vajab millegi äraütlemiseks pool lehekülge, siis Kender visandab paar täpset märksõna ja lugeja on võetud. Ajakirjanduses öeldakse niisuguse võtte kohta: näita, ära kirjelda. Ja Kender valdab seda.
Ma ei ole koolihariduse vastane, ent elu on näidanud, et teiste loomingu tundmine ei ole alati parim taust loominguliseks eneseväljenduseks. Kender pole erinevalt Rauast üleharitud, mistõttu ongi säilinud ta maailmatunnetuse värskus. Ainsad paigad, kus Kenderi tekst natuke muigama paneb, ongi need, kus ta kuidagi noviitslikult koogutab kultuuri ees (kuulab avastamisrõõmuga Bachi Brandenburgi kontserte või on just teada saanud, et oli olemas vanaindia keeleteadlane Panini). Seda rida ajab Kender ka oma avalikus imagos, kui rõhutab, et on Lotmani õpilane.
Ehmatasin, kui kuulsin, et Kenderi uus raamat on armastusest ja mõtlesin, et nüüd on vürtsikas ja küpselt misogüünne Kender mingi läägusega hakkama saanud. Kuid õnneks ei, tema naisekujud jätkavad "Iseseisvuspäeva" hambutu Simsoni ning "Yuppiejumala" bämbide ning nugiste rida. Vanad tuttavad kenderlikud, äravahetamiseni sarnased dekoratiivolendid, keda "Yuppiejumalas" natuke sakutati ja kepiti, nüüd aga armastatakse ja kepitakse. Katerina B läheb üle Michelleiks ja ehk ka kellekski kolmandaks. Hea!
Olemuslik Ervin Õunapuu
Kui Kenderist oskasin lugemiselamust oodata, siis Ervin Õunapuu "Väike palveraamat" mõjus nagu külm dushsh. Tean, et asjatundjad hindavad teda juba ammu eriti andekaks kirjanikuks, aga mulle jõudis ta ausalt öeldes kohale alles selle väikese raamatuga (kunagi pusisin "Olivia" kallal ja kuidagi ei haakinud). Lühidus on voorus ja mitte ainult lugejate ajapuuduse tõttu.
Ilma targutamata on Õunapuu sajakonnal leheküljel kirja pannud variatsiooni moraalifilosoofilisel küsimusel: kui jumal on olemas, kuidas siis on võimalik, et maailmas on nii palju kurjust. Või on see ehk teema: õndsad on need, kes on vaimust vaesed?
Õunapuu halastamatu sissevaade väikeste inimeste ellu on võib-olla isegi parim neist kolmest raamatust. Kui lugeja tunneb ühel ja samal ajal kaastunnet, õõva ja pugistab naerda – mis veel võiks olla lugemisväärse kirjanduse tunnus?
Kender vajab hea kirjanduse sünnitamiseks seiklusi Tais ja New Yorgis, Õunapuu jõuab olemuslikuni siinsamas, lastes oma tegelastel Saaremaa ja Sikupilli tänava vahel seigelda. Olemuslik on võib-olla sama, teed selleni jõudmiseni lihtsalt erinevad.
