ENT ALLHANKETÖÖDEL ON KA PUUDUSI. Esiteks pole nad seni olnud kuigi kõrge rentaablusega. Tellijad teavad ju hästi meie tootmiskulusid ja oskavad tingida. Mitmed meie tööstusettevõtted pole saanud isegi oma põhivara kulumit kompenseerida ja sisuliselt "söövad ennast", rääkimata laiendatud taastootmisest ja investeeringutest tulevikku.

Teiseks, mitmed varem tugevaid konstrueerimisbüroosid ja laboratooriume omanud tööstusettevõtted on sisuliselt muudetud tootmistsehhideks. Kui allhanketööde tellijatelt saadakse nii tehnoloogia, seadmed kui materjalid, kaob praktiliselt vajadus kohalike konstruktorite ja tehnoloogide järele. Nii välisinvestorid kui ka allhanketööde tellijad on kohapealset arendustegevust toetanud väga vähe.

KUI PÜSIVAD ON ALLHANKETÖÖD? Eesti ettevõtete konkurentsivõime allhanketööde saamisel sõltub üha vähem madalast palgast, odavast elektrienergiast ja allahinnatud kroonist. Üha enam sõltub see hoopis ettevõtte tehnoloogilisest tasemest, eriti Lääne standardite ja kõige selle juurde kuuluva (laboratooriumid, sertifitseerimine, akrediteerimine) juurutamisest.

Paljude Eesti ettevõtete – nende, kellel on lepingud soliidsete Lääne firmadega – allhanketööd on suhteliselt püsivad ja kindlad. Sellised välisfirmad on ju reeglina huvitatud pikaajalistest ja stabiilsetest allhankelepingutest. Nad on valmis omal kulul tõstma allhankijate tehnoloogilist taset, juurutama standardeid ja kvaliteedisüsteeme.

Ohustatud on aga sellised allhankijad, kelle koostööpartneriks on mõni Soome või Rootsi väikefirma. Selliste pisikeste välisfirmade endi tulevik on tihti ebakindel, rääkimata juba mingist tehnopoliitikast allhankijate suhtes.

Kui suure kulude ja valuutakursside ebasoodsa muutuse Eesti allhankijad suudaksid välja kannatada? Senised uurimused on näidanud, et allhanke tootmiskulude suurenemise suhtes on kõige tundlikum õmblustööstus. Selles harus oli tööjõukulude osatähtsus tootmiskuludes tänavu esimeses kvartalis 36,9% ja palgatõus vähendab allhanke konkurentsivõimet järsult. Vaid õmblustööstus võib lähiaastatel kaotada osa allhankeid konkurentidele madalamapalgalistes regioonides (Aasia, SRÜ maad). Teistes harudes tuleb karta konkurente kõrgepalgalistest ja kõrgtehnoloogilistest Euroopa Liidu liikmesriikidest.

Valuutakursside muutus pole põhiliselt Euroopa Liidu liikmesriikidesse tehtavaid allhanketöid siiani praktiliselt mõjutanud. Tööandjate ja Tööstuse Keskliidu poolt 2000. aasta aprillis läbi viidud küsitlus näitas, et vaid 45% küsitletud Eesti tööstusettevõtetest on viimase viie aasta jooksul valuutakursi (põhiliselt USA dollari) kõikumistest märkimisväärselt kaotanud või võitnud.

Ettevõtete arvates on valuutakursi muutumine nende konkurentsivõimet 23% juhtudel tugevdanud, 68% juhtudel pole see mõju avaldanud ja vaid 9% juhtudel on see nende konkurentsivõimet nõrgendanud. Siiski näitas nimetatud küsitlus, et 86% Eesti tööstusettevõtetest jälgib pidevalt valuutakursside kõikumist ja ainult 14% ettevõtetest on nende muutuste suhtes ükskõiksed.

TULEVIKKU VAADATES ON PÕHIKÜSIMUSEKS, kas Eesti tööstus suudab allhanketöid teha nii hästi, et kasum, kogemused, oskused ja kontaktid võimaldavad üle minna sama allhanke ökonoomsemale valmistamisele, keerulisema allhanke tootmisele või koguni oma toote valmistamisele.

Põhimõtteliselt on kõik võimalik. Korea autotööstus kasvas ju välja allhankest: kui autodetailide allhanked jõudsid teatud tasemele, otsustati ise autosid komplekteerima hakata. Ka kaubamärkide-brändide vägagi keeruka ja kuluka loomisega sai Korea hakkama.