Rohkem mitte-eestlasi juhtivatele ametikohtadele
Paljudes integratsiooni käsitlevates artiklites rõhutatakse sageli senisest aktiivsemat mitte-eestlaste kaasamise vajadust Eesti riigi juhtimisse. Tavaliselt viidatakse lähemale või kaugemale tulevikule. Kuigi võib õigustatult küsida, et miks siiski tulevikus?
Juba praegu on meil ligi 120 000 mitte-eestlasest kodanikku. Kindlasti leidub nende seas vähemalt 100-200 inimest, kelle ametialane kompetents ja korralik eesti keele valdamine võimaldaks edukalt töötada tippametnikena. Vaadates ministeeriumite personali, siis ma peaaegu ei märganud muulaste nimesid juhtkonnas. Juhtkonna tasandil on mitte-eestlased tagasihoidlikult esindatud kultuuriministeeriumis ja rahvastikuministri büroos.
Muide, Euroopa demokraatlike traditsioonide kohaselt on sellises ametis harilikult vähemusrahvuste esindaja. Vastav pretsedent meil juba esines – nii tegutses aastail 1990-1991 rahvussuhete ministrina Edgar Savisaare valitsuses Artur Kuznetsov, kes hiljem poliitiliste intriigide tõttu tagasi astus. 1991. aasta detsembris võttis see õigusjärgne Eesti kodanik endale Vene kodakondsuse ja 1992. aasta jaanuaris määrati Venemaa suursaadikuks Eestis. Ent siinne valitsus ei olnud nõus Kuznetsovi suursaadikuna aktsepteerima. Seejärel töötas ta Vene presidendi eriesindajana Kaliningradi oblastis. Üsna mõtlemapanev, kas pole?
Kuid rahvussuhete ministri näide ei ole ainus omasuguste seas. Kui veidi meenutada, siis ülimalt äreval ajal, iseseisvuse taaskehtestamise perioodil, võis ministeeriumites ning juhtivate poliitikute lähikonnas näha suhteliselt rohkearvuliselt rahvusvähemuste esindajaid. Midagi hirmsat ei juhtunudki. Tolleaegsetest riigiametnikest märkigem ära Arnold Rüütli endist nõunikku Leivi Sheri, samuti Jevgeni Golikovi. Täna on nad poliitikast lahkunud või poliitiliselt marginaliseerunud.
Ühesõnaga, see ülimalt delikaatne probleem tuleb lahendada juba täna, mitte aga ebamäärases tulevikus. Praegu moodustavad vähemusrahvuste esindajad umbes 10% kõikidest riigiametnikest. Pikemas ajalises perspektiivis oleks säärane võimust võõrandumine Eesti riiklusele de-stabiliseeriv.
Poliitiliste ja psühholoogiliste põhjuste kõrval on säärasel nähtusel ka olmelis-majanduslik faktor: nimelt tasustatakse ametniku või poliitiku (tihti isegi formaalset) tööd hästi. Viimane asjaolu tekitab sageli ahvatluse hoida tulusaid ametikohti viimse hetkeni. Seda nii endale kui ka oma sugulastele ja headele tuttavatele.
Siiski osutavad viimaste aastate arengutendentsid mõnevõrra suurenenud koostöövalmidusele nn muulastega. Selle vähemalt rahuldavaks teostumiseks tuleks aga eelkõige loobuda Rein Taagepera “tsiviilgarnisoni” määratlusest, kes võib ainult loota eestlaste praktilisusele ning suuremeelsusele. Siis saab loota ka positiivset tulemust.
