Oktoobrimees Bradbury
Kaleidoskoop Ray Bradbury Tõlkinud Mario Kivistik Varrak, 2000
Õigupoolest pidi see raamat ilmuma augustis. Sest just siis, 22. augustil, sai Ray Bradbury 80aastaseks. Aga läks teisiti, ja valikkogu “Kaleidoskoop” ilmus hoopis oktoobris. Juhus?
Mine tea. Kes veel peale tema, Suure Sügise kirjaniku, nagu teda on kutsutud, mõistaks oktoobrit? Seda tuule ja härmatise ja puude all siidriks muutunud õunte järele lõhnavat aega? Aega, mis on täis suvemälestuste tolmu, kastanimune, lõõmavaid vahtralehti, saepuru, sõnajalgu ja rändlindude sulgi?
Mõttetu on vaielda, kas Bradbury on ulme- või õuduskirjanik. Eelkõige on Bradbury kirjanik. Võrratu stiilimeister, kelle kohati nukker-nostalgilised kirjeldused, millele alles hämmastavalt ootamatute pisiasjade kuhjamine selle õige hõngu annab, on lugedes tõeline nauding.
Olgugi, et Bradbury on kirjutanud ka romaane, tuntakse teda peaasjalikult juttude järgi. Ka ta tuntuim teos – “Marsi kroonikad” (e.k. 1974) – pole ju sisuliselt romaan, vaid kogumik ühtse teemaga seotud jutte ja novelle. Sama võib tõdeda ka lüürilise ja suhteliselt ulmekauge romaani “Võilillevein” (e.k. 1994) kohta.
“Vist on kuri tulekul” (e.k. 1999) on hea näide Bradbury mitmekülgsusest – vaatamata vormile (gootilik õuduslugu, või õigemini süngevõitu linnafantaasia) – on see üdini helge raamat, täis usku, armastust ja sõprust.
Sellised on ka “Kaleidoskoobi” jutud. On süngeid ja hoiatavaid nägemusi, helgeid ja inimlikke lugusid, groteski, absurdi ja musta huumorit, filosoofilisi mõtisklusi. Mängleva kergusega sammub Bradbury ühest valdkonnast teise ja maailm, mille ta meie pilgu ette manab, on ühtviisi tõene. Asugu ta siis Marsil, Veenusel või mõnes väikeses lääneosariigi linnakeses.
Nii “Võililleveini” kui ka “Vist on kuri tulekul” peategelased on lapsed. Poisikeste maailm kumab läbi ka kogumiku jutust “Emissar”. Näib, et soliidsest east hoolimata pole Bradbury kaotanud lapsemeelset huvi tõelise ja ebatõelise vastu. Ta pole unustanud, millistena paistavad asjad 10aastastele poistele. Ta on nagu William Bantlin ja Robert Greenhill jutust “Haruldane looming imeväärt”, kes arutavad, miks nad muidusööjaid ligi meelitavad: “Sellepärast, sõber Will, et meil on puhas hing. Me kiirgame valgust.”/.../
“Kas me ikka oleme? Kas me oleme puhta hingega?”
/.../ “Oh, mitte nii nagu need lapsed, kes täna siin käisid ja nägid kõike, mida nad näha tahtsid; ja mitte nii nagu need suured lihtsameelsed inimesed, kes sünnivad nisupõldude vahel ja rändavad jumala armust mööda maailma ringi ega saa kunagi täiskasvanuks. Meie pole selles ilmas väikesed ega suured lapsed, Willy, kuid üks on selge: me tunneme elust rõõmu.”
Ka Bradbuy kiirgab. Ta tunneb elust rõõmu ja teab tuhandeid pisiasju, mis elu ilusaks teevad.
