1928. aastal kutsus kooliuuendaja Johannes Käis Tartu Ülikooli lõpetanud Eeva (neiupõlvenime-ga) Pedriksi Võrru õpetajate seminari eesti ja soome keele õpetajaks. Abiellumine soome keeleuurija Martti Niinivaaraga viis aga noore pedagoogi hoopis Helsingisse. Abikaasa suri varakult, kuid Eeva Niinivaara jäigi Helsingisse ja Soome pealinnast sai järgmiseks 70 aastaks ta kodulinn.

Ta läkitas sealt kultuurisõnumeid eesti ajalehtedele ja hakkas vahendama sünnimaa kultuuri Soomes. Niinivaara omandas rahvakooliõpetaja kutse Soomes, kaitses kandidaadiväitekirja 1947 ja sealt peale oli 1971. aastani eesti keele lektoriks Helsingi ülikoolis.

Kirjanduslikku tegevust alustas Niinivaara 20aastaselt luuletustega, 60 aastat hiljem ilmus Helsingis ta eesti- ja soomekeelsete luuletuste kogu ”Unar-sõnad” (1971). Ta kirjandusainelisi uurimusi on avaldanud Looming, Tulimuld ja Virittaja. Esseid ja retsensioone ilmus eesti lehtede kõrval Helsingin Sanomates ja Uusi Suomis. Raamat ”Kasvumaa” (1981) koondabki valiku neist. Ta mälestusteraamat ”Ikka paistab seesama päike” (1988, 1994) on ilmunud soome ja eesti keeles.

Artiklite kirjutamise kõrval korralda Niinivaara veel teatri- ja luuleõhtuid ülikooli aulas, kus esinesid sellised kuulsused nagu Ella Eronen ja Liina Reiman. Kuid suur osa ta tähelepanuväärsest tööst jäi varju, sest seisnes soovituste jagamises kirjastustele, arhiivimaterjalide vahendamises Soomest Rootsi raudse eesriide taha sattunud eesti uurijatele ning tõlkijate innustamises.

Keeeleõpetajal Niinivaaral oli aastakümnete jooksul kogunenud tuhandeid õpilasi, sest eesti keele algkursuse omandamine kuulus soome keele õpetajate ettevalmistusse. Kuid huvi eesti keele ja kultuuri vastu levis laiemaltki kui üksnes tulevaste õpetajate seas. Seetõttu võib leida Niinivaara õpilasi Soomes kõige erinevamatel aladel. Oma eesti keele õpetajat meenutavad meelsasti Soome teletoimetaja Arvi Lind, laulja M.A.Numminen ja Eduskunna esinaine Riitta Uosukainen.

Niinivaara tegutsemine ja iseloom mõjutas palju sõjajärgset Eesti-huvi Soomes. Tema kodus kohtusid eestlased nii Stockholmist kui ka Tallinnast.

Tema sallivus oli osa ta humanistlikust vaimsusest, mis tõstis ta kõrgemale tavalisest keeleõpetamisest. Seda mõistsid ta õpilased juba siis, kui vesteldi nn reede ringis uusimast eesti kirjandusest. Neil hetkil avanes Niinivaara isiksus otsekui eesti kultuuri ja mentaliteedi sümbol.

Niinivaara oli eriti sooja südamega inimene. Temast õhkus emotsionaalsuse ja kõrgintellektuaalsuse haruldast ühtsust. Ma pole ilmselt ainus soomlasest õpilane, kes tõlgendas seda iseloomuomadust kui kogu eesti rahva ajaloolisest kogemusest lähtuvat rahvuslikku iseloomujoont. See õhutas eestlasi sügavamalt tundma õppima, millest ongi nüüd saanud mulle eluaegne õppimine.