Eakaid pole põhjust näha abivajajatena
Vananemisest on saanud ülemaailmne nähtus. Ühiskonda loetakse vananevaks, kui rohkem kui seitse protsenti elanikest on vanemad kui 65-aastased.
Eestis on eakaid täna umbes 15 protsenti elanikkonnast ning ÜRO rahvastikuprognoosi kohaselt võib 2030. aastaks eakas rahvastik Eestis moodustada koguni neljandiku. Kuna elanikkonna toimetulek vananedes väheneb ning paljud vanurid vajavad pidevalt kõrval-abi, esitab see uusi väljakutseid ka tervishoiu- ja hoolekandesüsteemile.
Vananemist uurivad teadlased hoiatavad siiski, et eakaid ei tule näha ühiskonnas kui sotsiaalprobleemi, vaid lähtuda iga eaka enda arvamusest oma olukorra kohta ning rahulolust sellega. Ka Eestis ei moodusta eakad ühtset rühma, vaid erinevad sotsiaalse seisundi, majandusliku kindlustatuse ja toimetuleku poolest. Eesti rahvastiku suur sooerisus võib mõistagi süvendada mitmeid sotsiaal-probleeme, mis on tingitud vaesusest, lesestumisest, lahutusest ja üksikute eakate naiste kasvavast osakaalust.
Rahvastiku vananemisega seotud väljakutsed võib reastada järgmiselt: eakate toimetuleku kindlustamine, mille eelduseks on piisav sissetulek pensionina; põlvkondadevahelise harmoonia tagamine; ealise diskrimineerimise vältimine ning üleminek aktiivsele seenioripoliitikale. Neid väljakutseid ei saa vaadata pelgalt arvude keeles. Sügavad muutused ilmnevad ka perekonna koosseisus ning peresiseses vastutuses, samuti uuenenud hooldussuhetes.
Vananedes kahaneb sotsialiseerumisvõime ning kiiresti muutuvate oludega kohanemisel võib tekkida rohkesti pingeid. Vananemisega seotud probleeme saab aga leevendada, suurendades rehabilitatsiooni osakaalu eakate hoolekandes. Selleks on tarvis omavalitsustel kindlustada kvaliteetsed sotsiaal- ja tervishoiuteenused, arvestades soolisi ja vanuselisi vajaduste erinevusi.
SUHTUMIE EAKATESSE PEEGELDAB ÜHISKONNA KÜPSUST ja eetilisust. Eestis on märgata vanema elanikkonna sotsiaalset tõrjutust: pensionieelikutel on raske saada tööd, täiend- ja ümberõpet; eakad on “nähtamatud” komisjonides ja töörühmades, kus nende küsimusi arutatakse. Käsitletud küsimused taanduvad ühiskonnale, kus inimene vananeb ja sellele, kuidas suhtutakse vananevatesse ühiskonnaliikmetesse.
On mõistlik, kui ettevalmistus vananemiseks algab juba nooremas eas, vältimaks vananemisega kaasnevaid kriise. Eakaid pole põhjust näha ainult abivajajatena, üha enam on hoogustumas eneseabiliikumine, kasvab eakate aktiivsus.
Modernse eakäsitlusega seostatakse eakapitali mõistet, mis tähendab eaka kogemustepagasit, teadmiste ja sotsiaalsete oskuste kasutamist, mis on ühiskonnas oluliseks ressursiks. Selle kasutamise heaks näiteks on loodavad seenioride nõukojad omavalitsuste juures. Miks mitte kutsuda ellu seenioriparlament järgmisel eakate päeval (1.oktoobril).
Avatud Eesti Fondi ning Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsiooni projekti raames uuriti seenioripoliitika ellurakendamise võimalusi. Selgus vajadus uute, toimetulekut toetavate teenuste järele. Oluliseks peetakse ka materiaalse kindlustatuse ja psühhosotsiaalse turvalisuse loomist. Otstarbekas on ühendada nii sotsiaal-, tervishoiu- kui kultuuriteenuseid. See astub eaka haigusi rõhutava meditsiinilise lähenemismudeli kõrvale ning koguni asemele.
Huvipakkuv on vananemise sotsiaalsete ja kultuuriliste mõõtmete uurimine. Rahvusvahelistes aruteludes kõneldakse üha enam seenioripoliitika asendumisest elupoliitikaga, rõhutamaks uute võimaluste leidmist ning valikute tegemist. Sellega toonitatakse seenioride enda eluviisi, toimetuleku, identiteedi ja enesemääramisõiguse toetamist.
PRAEGU EI JÄTKU KOOLITATUD SOTSIAALTÖÖTAJAID, kes on pädevad gerontoloogia ja geriaatria küsimustes, samuti hooldajaid. Töö eakatega ei jää edaspidi siiski ainult sotsiaal- ja tervishoiuala küsimuseks, vaid kujuneb mitme eriala spetsialistide koostööks. Sel juhul muutub tähtsamaks mitte see, mida tehakse, vaid kuidas tehakse. On tähtis, et kõik ühiskonnaliikmed oleksid valmis aktsepteerima vananevat ühiskonda, suhtumaks sallivalt eakatesse ja võtmaks soodsat hoiakut ka oma vananemise suhtes. Vajalik on ka Eestis süvendada arusaama võrdsete võimaluste loomisest kõigile põlvkondadele.
