Annabeli ja Mark Soosaare kaitseks
ETV 3. jaanuari stuudioväitlus dokfilmile “Seks: Annabel Chongi lugu” sai terava kriitika osaliseks (EPL, 5.1.).
Valed inimesed olid kohale kutsutud, diskussiooni ei toimunud jne. Ei ole kriitikaga päris nõus ning tahaksin väitlust jätkata, mis oligi ilmselt stuudioväitluse põhieesmärgiks.
Mind ennast praeguse reaalsuse taustal Annabel Chongi lugu tegelikult eriti ei vapustanud ega raputanud. Pigem tekitas kurbust ja nördimust ning pani mõtlema. Seksuaalsus on üks inimese tugevamaid ürginstinkte. Kas inimkond on nii nõrgaks jäänud, et peab toorelt seksuaalsuselt jõudu ammutama? Miks on polügaamia meeste puhul vaikimisi aktsepteeritud, aga naiste puhul mitte? Kas sellepärast, et mees suudab rohkem lapsi teha, kui naine sünnitada?
Miks leidub vaid üksikuid naisi, kes on valmis kaamerate ees sadade meestega suguühtesse astuma, ja nii palju mehi, kes on valmis seda naist teistega jagama? Kas meeste edevus on nii suur, et nad on hetkelise kaadris vilksatamise nimel valmis nii madalale laskuma?
Psühhiaater Jüri Ennet rääkis enese piiramise vajadusest, et selles peitubki meie vabadus. Valikuvabadus. Kas orjata oma keha, raha või muid asju, mis vahet seal on? Praegune ühiskond ei anna meile palju valikuvõimalusi. Määravad raha ja tarbimine.
Võib-olla pornorekord oligi selle väikese tüdruku jõuetu protest tarbimismaailma vastu: tarbigem ennast surnuks!
Saates jäi kõlama tüdruku materdamise motiiv. Ainult üks helistaja astus kohmakalt tüdruku eest välja. Tõepoolest, ta ei teinud ju kellelegi rohkem halba kui iseendale. Mõned said tänu temale aineliselt rikkaks, mõned said oma madalaid instinkte rahuldada. Võib-olla said mõned puuetega inimesed seda orgiat jälgides elujõudugi juurde? Muidugi võib see suure läbimüügiga video ka vastupidist mõju avaldada, suurendades veelgi meid ümbritsevat vägivalda.
Lõpetuseks tahaksin tänada ETV-d ja eriti Mark Soosaart, kes on nii raadios kui televisioonis ja mujal olulistel teemadel diskussioone ärgitanud ning inimlikkuse ja looduse eest välja astunud. Kui stuudiodiskussioon läkski natuke aia taha, jätkub mõtteainet siiani.
