Kitarr on instrument, mida peaaegu kõik mängida oskavad. Põhimõtteliselt pole siin ju midagi eriti keerulist – mõned tüüppositsioonid, elementaarne koordinatsioon, natuke harjutamist ja too avameelselt peenise pikenduseks nimetatav pill hakkab rääkima. Või vähemalt koogama.

KITARR VÕIB PIDADA KÕNESID, kuulutada manifeste, sosistada tarkusesõnu ja kriisata hüsteeriliselt. Ja muidugi võib kitarr avaldada armastust. Ta sõnad on täpselt nii kaalukad kui see mõte, mille sündi nad kuulutavad. Ja samas on siiski hämmastav, kui vähe on neid, kelle fraasid meid vapustuseni liigutada suudavad, kes end suu ammuli kuulama panevad.

Jeff Becki on nimetatud kitarristide kitarristiks. Pole kõnealuse instrumendiga vähematki kokkupuudet omanud inimest, kelles ta nimi aukartust ei ärataks. Becki peetakse oma instrumenti kõige põhjalikumalt valdavaks kitarristiks ja ühe lihtsureliku nii totaalne üleolek oma töövahendist tekitab ausalt öeldes õudustki. Millal saabub paanika, millal elektrikitarri võimalused ametlikult ammendatuks kuulutatakse?

Justkui vastuseks sellele apokalüptilisele küsimusele ilmutab Beck plaadi “You Had It Coming”. Ta teeb hulga ootamatuid manöövreid, täidab mitu varasemat lubadust, nende üle ise küüniliselt irvitades. Seekord kolgib ta kuulaja poolsurnuks. Plaat algab paremsirgega otse silmade vahele, selgete nu-metal kokkupuudetega “Earthquake” on küll oluliselt dünaamilisem kui Slipknot, kuid ligilähedasegi energiakao tekitamiseks kulub enamikel maaväristajatel vähemalt kaks albumitäit materjali.

Edasi teeb Beck midagi sellist, mis naerväärseks muutumata küll ainult temal õnnestub. Loodus-, tööstus- või mistahes muude helide markeerimine on Jeffi varemgi huvitanud ja “Roy’s Toy” on kõige kindlam, sihipärasem ja seest õõnsaks tegevam reis, mille ma kellegi sõidukis teinud olen.

Kolme minutisse mahub ogaralt palju bensiinilõhna, kolvide masinlikku liikumist ning kriitilise piirini aetud pöördeid. Sarnase autentsusega tapab Beck plaadi lõpus, “Blackbird” ähmastab piirid sämplitud linnulaulu ja võimatutes registrites heliseva kitarri vahel. Kuidas on see võimalik? Ei olegi.

Ma pean ausalt tunnistama, et pole kunagi päris täpselt aru saanud, mida mõeldakse sõna seksikas all. Kuid Jeff Beck paneb uskuma, et Fender Stratocaster võib selles ähmases kategoorias Mart Mardisalu ja Marika Koroleviga võistelda küll. “Dirty Mind” on, antagu mulle andeks, jõhkram suguakt kui kogu Annabel Chongi senielatud elu kokku. Taoline massiivsus tuleb kõne alla ilmselt rohkem fantaasias kui tegelikkuses, kuid ega kõik pea alati gallonites mõõdetav olema.

Samas õrnutseb Beck mõni hetk hiljem tundmatuseni muutununa. “Nadia” puudutab elegantselt moodsa klubimuusika kätt, tehes seda siiski kaunis läbipaistmatult. Beck paneb kaasaegse keskkonna ennast teenima piinlikkust valmistava punnitamiseta. Kunagine lubadus värskeid trende oma muusikas rakendada on täidetud, samas on “Nadia” äratuntavalt Beck, käsitamatu tunnetusega mängitud õhkhabras armastuslaul.

Arusaam, nagu eeldaks Becki kuulamine kitarrimängu kõige varjatumate detailide tundmist, peab ja ei pea paika. “You Had It Coming” kuulub kindlasti kõigi kitarristide plaadikollektsiooni, ent ka sõnu on sel valdavas osas instrumentaalsel albumil rohkem kui nii mõneski raamatus. Püüdkem need siis üles otsida.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid