Võime lugeda suureks vedamiseks, et just selline järjekindel ja energiline mees hakkas omal ajal täitma valget laiku eesti meditsiinis ning looma Eestisse maailmas enimlevinud südamehaiguse kirurgilist ravi.

Kolleegid ütlevad, et Sullingu isikus saavad kokku professorite parimad iseloomujooned äärmuslikust pedantsusest inimliku unustamiseni ja jonnakast järeleandmatusest megavastutulelikkuseni. Avalikkus mäletab, kuidas Sulling oskas isegi nõukogude ajal oma eriala korralikule Lääne tasemele viia. Tema lõikuslauale jõudnud soomlased tõid haiglale valuutat, mis võimaldas osta oma aja kohta parimat varustust. Nii sai ka Eesti haigeid opereerida heades tingimustes. Samuti oli selline keskkond üks stiimuleid, mis muutis töö Sullingu meeskonnas ihaldusväärseks.

Tolleaegset tehnikat Sullingu osakonnast peaaegu enam ei leia. Kaks aastat tagasi kirjutas Eesti Päevaleht esiküljel: Sulling lõikas tuksuvat südant. Sellega tegid Eesti südamekirurgid kaasa maailma südamekirurgia viimase revolutsiooni, mille eesmärk on sooritada kõik lõikused töötaval südamel.

“Algul tundus päris võimatu olevat teha selliseid lõikusi ka südame tagaseinas. Tükk aega võttis, enne kui õppisime südant niimoodi üles pöörama, et see osutus siiski võimalikuks,” seletab Sulling ja lisab, et praegu oskavad Eesti kirurgid juba enamiku lõikusi sooritada töötaval südamel. Haigele on see palju kergem. Kirurgi vaimset ja füüsilist koormust sellise lõikuse juures on aga võrreldud mägironija omaga, kes ripub kuristiku kohal, ühe käega kaljunukist kinni hoides.

“Kirurgid peavad olema sportlikud. Vastasel juhul peaks minu eas hakkama juba tööd lõpetama,” kinnitab südamekirurg, kes tasapisi jookseb, suusatab ja ujub ning peab plaani enese proovile panekuks kord Tartu maraton läbi sõita.

Doktor Sullingu kui koolkonnalooja, kui meediasõbraliku arsti ja alati sammukese oma ajast ees käinud teadlase hääletas rahvas 20. sajandi suurkujude sekka. Peatselt annab president talle üle Eesti Punase Risti I klassi ordeni.