Eluga seotud Interneti abiga

Internet on moesõnast saanud täiesti igapäevaseks asjaks, kuid kahjuks mitte alati nende inimeste jaoks, kelle elu see võiks palju muuta.

Eestis on vähe tähelepanu pööratud Internetile kui olulisele abivahendile puuetega inimeste jaoks. Interneti võimalused ei ole suurele osale puuetega inimestest kättesaadavad, ka ei osata Eestis üldiselt selliseid võimalusi puuetega inimeste paremaks ühiskonnaellu kaasamiseks ära kasutada.

MILLES SEISNEB INTERNETI "REHABILITEERIV" ROLL? Paljud liikumispuudega inimesed kogevad liikumistakistusi juba koduuksel. Internet võib selliseid keskkonnast tulenevaid takistusi osaliselt kompenseerida, andes virtuaalse võimaluse suhelda, õppida, töötada ja vaba aega veeta. Muidugi ei suuda parimgi tehnoloogia asendada reaalset juurdepääsu ja inimkontakte, kuid ka virtuaalne juurdepääs on parem kui eimiski.

Kui füüsilised takistused oma elu elamiseks saavad ületatud, võivad ilmneda aga uued ja veelgi tõsisemad – psühholoogilised tõkked. Eriti endistes totalitaarsetes maades on inimestel tänini säilinud mitmed hirmud ja eel-arvamused ”teistsuguste” suhtes. Probleem on enamasti kahesuunaline, sest ümbritseva ühiskonna vaenuliku suhtumist tajudes on paljud puuetega inimesed kapseldunud ja näevad kõiges välises ohtu.

Internet aitab selliste eelarvamustega võidelda. Puuetega inimesed saavad enda käsutusse uue suhtluskanali, mis ignoreerib nende kehalist olukorda ja võimaldab anda avalikkusele ettekujutuse puuetega seotud hädadedest. Eestis on seda edukalt teinud Eesti Iseseisva Elu keskus oma kodulehekülje ning võrguajakirjaga. Ülejäänud ühiskond aga võib kasutada võrku puhvrina ”teistsugususest” tingitud ebamugavustunde vastu ja saavutada kiirema kontakti.

VÕRDSED VÕIMALUSED JA SÕNAVABADUS. Traditsioonilise meedia nagu trükisõna, raadio ja televisiooni puhul on probleemiks nende ühesuunalisus – tootjalt tarbijale. Muidugi toimib teatav tagasiside ja konkurents eri kanalite vahel sunnib nende omanikke maksimaalselt orienteeruma tarbijate vajadustele. Kuna aga suurema osa tarbijaskonnast moodustavad puueteta inimesed, siis puuetega inimeste kui vähemuse probleemid jäävad meedias tihti tähelepanuta.

Internet kui uue meedia esindaja on operatiivne, paindlik ja võimaldab kahesuunalist suhtlemist. WWW-artiklile saab vastata minutite jooksul, reageerides e-posti teel (WWW-s mingi tõsise ”pirukaga” hakkama saanud inimene võib arvestada veel samal päeval hunniku kriitiliste kirjadega) või pannes üles oma WWW-lehekülje. Kiirreageeringud on keerukamad kirjutava pressi puhul ja väga komplitseeritud raadios või televisioonis.

Ka Internetis leidub kollaseid või ”Ma vihkan X-i” –stiilis väljaandeid, kuid ometi tundub, et Internetis toimib võrdsus ja sõnavabadus paremini kui traditsioonilises meedias. See on vesi puuetega inimeste veskile.

EESTI VAJAB UUT TIIGRIHÜPET. Eesti puuetega inimesed on infotehnoloogia ja Interneti tähtsusest teadlikud ning oskavad seda väärtustada, mida näitas Tallinna Tehnikaülikooli rehabilitatsioonitehnoloogia labori 1999. aastal korraldatud küsitlus. Infotehnoloogiat pidas puuetega inimestele oluliseks või väga oluliseks 77 protsenti vastanuist. Teisalt ei võimalda aga majanduslik seisund enamikul neist seda liiki abivahendeid kasutada: 44 protsenti pidas isikliku arvuti hankimist täiesti välistatuks, ligi kolmandik väheusutavaks.

Olukorras, kus vajadused on suured ja võimalused väikesed, on ilmselt ainumõeldav vastava riikliku programmi väljatöötamine koostöös oma ala ekspertidega, ka lülitumine rahvusvahelistesse programmidesse. Tiigrihüppe algusajal Eesti haridussüsteemis tuli ressursinappuse ja skeptitsismi kiuste võtta suund uutele prioriteetidele. Tiigrihüppe esimesed tulemused on täna ühiskonnas näha – samalaadset programmi vajaks ka puuetega inimeste liikumine Eestis.

Uus tiigrihüpe peaks esmalt haarama inimesi, kes on arhitektuuriliste barjääride tõttu kodudesse suletud ning kelle puue (näiteks kõneaparaadi häire takistab telefoni kasutamist) – neile on Internet käesoleval ajal ainuke iseseisvalt kasutatav infokanal maailmaga suhtlemiseks.

Avalikud Interneti-punktid ja ülikoolide arvutiklassid on enamasti ratastooliga inimestele ligipääsmatud ning igasuguste erivahenditeta. Nii on mitmed puuetega arvutikasutajad jäetud tehnika arengust kõrvale.

Esmaseks lahenduseks oleks maksimaalse füüsilise juurdepääsu tagamine olemasolevatele arvutitöökohtadele nii hari-dusasutustes kui avalikes Interneti-punktides, seejärel vähemalt ühe tehnoloogiliste abivahendite miinimumkomplekti hankimine asutuse kohta. Tulevikus avatavad Interneti-punktid ja arvutiklassid peaks juba järgima põhilisi juurdepääsunõudeid ning olema varustatud abivahenditega.

Teine lahendus oleks luua täiendavad Interneti-punktid puuetega inimeste organisatsioonide juurde. Sedalaadi projekt aga on suuremahuline ja ilmselt eeldab teostamist mõne rahvusvahelise koostööprojekti raames.

Tulevikuvisioonides on Eesti kõrge haridustaseme, teadusmahuka tootmise, arenenud rahvusvahelise suhtlemise ning euroopaliku kultuuriga väikeriik. See aga eeldab kõigi kodanike maksimaalset kaasamist ühiskonnaellu, samuti väljaarendatud ning kõigile juurdepääsetavaid kommunikatsioonisüsteeme. Eelpool pakutud ideede teostamine oleks üheks sammuks kõigile avatud infoühiskonnaga Eesti poole.