Kes oli Juhan Sütiste?
Kirjanik ja kirjandusteadlane Oskar Kruus on luuletaja Juhan Sütiste loomingut uurinud ligi 50 aastat. Oma vastilmunud monograafias kummutab Kruus müüdi Sütistest kui sotsialistlikust realistist, kelle elu tähtteoseks oleks justkui poeem “Maakera pöördub itta”.
“Tööluuletajana on Sütiste esimesel kohal eesti luules – temaga ei suuda võistelda Marie Under ega Gustav Suits,” arvab Kruus.
Kuivõrd tänapäeva noored, kellele õpetatakse, et head luuletajad on Alver ja Under, suudavad vaimustuda Sütiste luulest?
Koolis õpetatakse Sütistet tõesti tagasihoidlikult. Ent tema järele võib vajadust olla. Me ei või nii käituda, nagu käituvad Eesti telekanalid, kes näitavad põhiliselt ameerika filme. Kui me ainult armastuse, armukadeduse, seksi ja kaklemisega piirdume, muutub filmikultuur väga ühekülgseks. Selles kultuuris puudub töömotiiv. Seetõttu eelistan vaadata Euroopa filme ja lugeda Sütistet.
Nimetate oma raamatus Sütistet uusrealistiks. Mida see tähendab?
Realismiga on mõneti keerukas olukord. Nõukogude ajal õpetati: möödunud sajandil oli kriitiline realism, sellel järgnes sotsialistlik realism. Uusrealismist vaikiti. Mina pooldan aga sellist jaotust: eesti kirjandus tuli ärkamisaja paiku lagedale vanaromantismiga, vanaromantismilt läks ta üle vana- ehk kriitilisele realismile (Vilde). Kriitilisele realismile järgnes uusromantism, millel on omakorda mitu haru või järku, Noor-Eesti ja Siuru.
Uusrealism hakkas tulema eesti kirjandusse 1920. aastate lõpul. Sütiste oli siin üks eestvõitlejaid ja lipukandjaid. Tekkis kaks vastandlikku liikumist – eluläheduslased eesotsas Sütistega ja vaimuläheduslased eesotsas Ants Orasega. Kahe leeri avalik kokkupõrge sündis 1940. aasta esimesel poolel, veel enne nõukogude korda, Sütiste artiklis “Meie uusromantika pärapoeesia”.
Sütiste värssmontaaÏi “Maakera pöördub itta” võib siiski pidada sotsialistlikuks realismiks.
Nigol Andresen toonitab kahte teost, mis muudavad Sütiste nõukogude luuletajaks. Need on “Maakera pöördub itta” ja “Gruusiale”. “Gruusia” pole aga selles näites kuigi tugev trump. Luuletuse sünd oli omapärane. Sütistelt olevat tellitud ülistusluuletus Stalinile. Ent selle asemel kasutab ta Gruusia traditsioonilisi motiive – üliõpilasi Tartu ülikoolis, luuletaja ·ota Rustavelit. Ühe reaga mainitakse, et Gruusias on sündinud ka töörahva võimas juht. Isegi Stalini nime ei öeldud välja! Hundid olid söönud, lambad terved.
Miks siis ikkagi on põhjust otsida Sütiste loomingust sotsialistlikku realismi?
Kahtlemata oli Sütiste vasakpoolne luuletaja, kellele nõukogude korra kehtestamine 1940. aasta suvel ärgitavalt mõjus. Sütiste naine Ella Kari-Sütiste rääkis, kuidas nad jala Koplist Tööstuse tänava kodunt kesklinna tulid. Mere puiesteel, umbes Ohvitseride maja kohal, kohtusid nad rongkäiguga, mis Vabaduse väljakult Kadriorgu suundus. Sütiste hüüdnud: “Oo, see on ju revolutsioon!”, jätnud naise tänavale seisma ja ühinenud rongkäiguga. Käinud sellega Kadrioruni välja. Poeem on kirjutatud värskelt sündmuste jälgedes, ilma pikemalt mõtlemata. Ei Sütiste ega teised haritlased teadnud, mida nõukogude võim õigupoolest tähendab. Ei usu, et Sütiste oleks näiteks ära ostetud.
Ega poeem ise ei mõjugi nii väga halvasti. Ta kirjeldab ka Konstantin Pätsi, kuidas ta justkui kõheldes seisab Kadrioru lossi rõdul. Luuletaja ei halvusta, vaid registreerib.
Teiselt poolt leiab tema poeemist tõsiasja, millest püüti vaikida. Ta mainib püssiraginat 21. juuni ööl, kui Raua tänaval asuv sidepataljon ei lasknud oma ruumidesse nõukogude politrukke. Ametlikel andmeil hukkus üks inimene, nähtavasti aga oli ohvreid rohkem. Nii et siiski oli üks lahing, mis päästis natukenegi eesti rahva au.
Kuivõrd oluline on “Maakera pöördub itta” kogu Sütiste loomingu taustal?
Poeem on ajakajaline ega kuulu Sütiste tippteoste hulka. Suure tähtsuse omandas ta selle tõttu, et nõukogudemeelseid luuletajaid oli Eestis väga vähe. Kui hakkas ilmuma ajakiri Viisnurk, oli selle peatoimetajal
Aadu Hindil raske leida sellesse poliitilisi luuletusi. Noh, Kärner kirjutas ühe, aga väga kohmaka ja nõrgajõulise. Isegi Aadu Hindi naine Minni Nurme ei olnud seal kuidagi kommunistlik. Kui Sütiste kirjutas “Maakera pöördub itta”, oli see Hindile suur leid. Liiati oli kirjandusaasta 1940 üldse väga nõrk. Ajakirjas Looming puudus isegi traditsiooniline aastaülevaade. Sütiste teos lihtsalt paistis silma hallil rabamaastikul.
Kas Sütiste elu ja loomingu uurimine on olnud teie elutööks?
Võib öelda ka nii. Olen pikka aega selle teema juures olnud. Tõsi, suurte vaheaegadega. Alustasin Sütiste uurimisega Keele ja Kirjanduse Instituudis aspirantuuris 1954. aastal.
Esimeseks juhendajaks määrati mulle umbvenelane Pjotr Izmestjev, sest ta oli kaitsnud väitekirja Nikolai Ostrovskist. Eestisse sattus ta teabeagentuuri TASS esindajana, ehkki tõeliseks ülesandeks oli nähtavasti teha teed 1940. aasta Stalini ja Îdanovi suvelavastusele, mida nood Eesti okupeerimiseks vajasid. Paraku oli valik halb. Izmestjev oli väheseltsiv ja umb-usklik inimene. Sütistest ei teadnud ta midagi, juhendamisest ei tulnud midagi välja.
Hiljem hakkas mind juhendama Endel Sõgel, kes võttis üle Nigol Andreseni kontseptsiooni Sütistest kui nõukogude luuletajast. Tema juhtnööride järgi kirjutasingi väitekirja. See valmis 1958 lõpus, aga jäi kaitsmata. Just 1958. aasta detsembris toimus ENSV Kirjanike Liidu neljas kongress, kus noored kirjanikud langesid raske poliitilise põlu alla. Põhilised peksupoisid olime mina ja Jaan Kross, aga mõnigi kivi lendas ka Raimond Kaugveri, Kalju Kanguri, Juhan Saare ja teiste pihta.
Milles teid süüdistati?
Püüdsime sotsialistlikust realismist igati eemalduda. Olime naiivsed, ei tahtnud karjääri teha ja julgesime sellise hoiakuga välja tulla. Pärast kongressi ei võetud minu kandidaaditööd enam kaitsmiste nimekirja.
Kaua oli Sütiste mulle vastumeelne. Käsikirjad lebasid sügaval sahtli põhjas. Nüüd, vanas eas, vaatasin oma tööle laiema pilguga tagasi. Olin edukalt lõ-petanud mahuka monograafia Hella Wuolijoest, sulg hakkas äkki kergelt ja nobedalt liikuma. Söandasin võtta siis uuesti Sütiste kätte. Võlgnesin selle nii endale kui eesti rahvale – olin tema uurimise peale kulutanud nii hulga enda energiat, aga ka hea hulga eesti rahva raha.
