Siseministeeriumi rahvastiku asekantsler Tiit Sepp, tiits@sisemin.gov.ee: Perekonnanimede muutmist ei saa vaadata ainult juriidilisest aspektist, see on küsimus eesti keelest ja kultuurist. Seaduse tõkendite mõte on ära hoida kapriiside ja anomaaliate vohamist. Teame ju, milliseid eesnimesid täna reeglite puudumisel pannakse. Järgmisel hommikul võetakse vaat et eelmise õhtu teleseriaali kangelanna nimi. Kui lubada võõrast perekonnanime, võib see näiteks kaasa tuua nimede tagasi saksapärastamise laine. Kuidas siis vahet teha, kelle puhul on soov õigustatud ja kelle puhul mitte?

Perekonnanimede uurija Kairit Henno, kairith@madli.ut.ee: Lubada võiks vanu suguvõsas kantud nimesid, kui nad vastavad nime päritolukeele ortograafiale. Muul juhul võiks võõrapärase nime võtmist õigustada vaid alaliselt välismaale elama asumine. Vanu, väära ortograafiaga ning uusi mitte-emakeelseid nimesid ei peaks alaliselt siin elavad inimesed saama võtta. Selliste nimede seadustamine oleks sama kui hakkaksime Eesti-siseses asjaajamises kasutama mõnda võõrkeelt või loobuksime õigekeele õpetamisest.

Eesti Keele Instituudi sektorijuhataja Peeter Päll, peeter@eki.ee: 1934. aasta perekonnanimede korraldamise seadus lubas nimede maksuta eestistamist ning püüdis takistada juba eestipäraste nimede taasvõõrapärastamist. 1995 taasjõustati nimede muutmist käsitlev osa, sest muud õigussätted puudusid. Omaaegset must-valget arusaama nimedest on raske tänapäeva sobitada. Nimede muutmine võõrapärastamise eesmärgil on moraalses mõttes küsitav, aga küsida võiks ka, kuidas muutmise piiranguid oleks edaspidi seadusega võimalik paindlikult ja õiglaselt rakendada. Vajame uut isikunimeseadust või seda asendavaid sätteid mõnes teises seaduses. Lahendamist vajab, kuidas mitu okupatsiooni, keele- ja kirjasüsteemivahetust üle elanud kodanik saab oma moonutatud nime õige kuju taas maksma panna. Või muust rahvusest inimeste nimede ja teiste maade isikunimesüsteemide kohaldamine – mida teha näiteks islandlastega, kel perekonnanime polegi, ent on isanimed?