Eesti naised litereerivad harva

Naine ja proosakirjandus – need kaks asja ei taha Eestis kuidagi kokku sobida. Üheksakümnendate Eestis elab küll arvukalt naissoost luuletajaid ja lastekirjanikke, ent kui vaadata proosakirjanduse lettide poole, on meeste ja naiste suhe heal juhul kümme kahele. Kui sedagi.

Mingis mõttes on see nii olnud ajast aega. Praegu käib raamatuaasta küsitlus, kus tahetakse selgitada 100 enim Eesti elu mõjutanud raamatut. Naise teose, Marie Underi “Sonetid” leiame Internetis nähaolevast esialgsest nimekirjast (www.nlib.ee) alles 30. kohal. Under on jõudnud ette küll Koidulast, ent seisab mõistagi tagapool Kreutzwaldist, Tammsaarest, Lutsust, Krossist, Kivikast. Isegi Tõnu Õnnepalu ja Kaur Kenderi teostest tagapool. Isegi Eno Raua ”Sipsikust”.

Kummaline, ent tõsi: 1970-ndate algustest välja antavas Tuglase novellipreemia 44 laureaadi seas on 37 meest ja vaid seitse naist. Ent tagasi tänapäeva.

NAISDEBÜÜTE ANNAB OTSIDA. Ka Loomingu ilukirjanduse-osa kauaaegne toimetaja ja kirjanik Asta Põldmäe on tähele pannud, et huvitavaid naisdebüüte annab tänases Eesti proosas tikutulega otsida.

“Luuletajaid on muidugi rohkem – aga nende puhul peab paar-kolm esinemist ära ootama, enne kui võib öelda, et ta arvatavasti kirjutama jääb. Prosaist näitab ennast kiiremini,” arvab Põldmäe.

Teatud erandiks proosa puhul on naiskirjanike vanem põlvkond. Herta Laipaik, Heljo Mänd, Veera Saar jt. Noorematest kirjutavad Maimu Berg, Eeva Park, Mari Saat, Viiu Härm, Kärt Hellerma.

“Loen praegu Ellen Niidu loomingut üle,” ütleb Põldmäe. “Niit on korduvalt rääkinud, kuidas nõudepesija, pesulappija ja lastekasvataja temas tahavad kirjanikud olla. Niit ongi hea luuletaja. Luuletamine tundubki mõistetavam olukorras, kus naine ühtlasi kõige muu teenistuses. Pikemat arendust – romaani kirjutamist näiteks – on sellises jagatud seotuses raske saavutada.”

“Eestis näeme, kuidas andekas inimene ootab aastakümneid, terve oma elu seda õnnelikku tundi, millal ta ükskord nii palju rahule jäetakse, et saab südametunnistuse piinadeta laua taha istuda. Aga võib-olla seda tundi ei tulegi,” arutleb Põldmäe.

Kirjanik Eeva Park, kellel möödunud aastal ilmus novellikogu “Pääse karussellile” arvab samuti, et rohkem kui naiseks olemine, on tema kirjanikuks saamist mõjutanud see, et ta liiga hilja alustas. “Lasin mööda mitte ainult luuletajale loominguliselt olulise aja, vaid ka kirjandusse tulijale alati soodsa hetke, verivärske nooruse,” kahetseb ta. Põhjuseks, miks naised praegu Eestis nii vähe proosat kirjutavad, peab Park mitte niivõrd halvustavat suhtumist naiskirjandusse kui asjaolu, et kirjanikutöö pole ühikonnas kuigi aktsepteeritud.

RASKE TÖÖ. “Proosa kirjutamine on aeganõudev ja füüsiliselt väsitav,” arvab Park. “See on tõesti töö, ja kui sellest õieti ära ei ela, siis pead ikka kummaline olevus olema, et sellega tegeled. Arvan, et ega neid naisautoreid nii vähe ei olegi, teosed lihtsalt kaovad tihti märkamatuks jäädes lettide ülekülluse varju.”

Romaanide “Alkeemia” ja “Kassandra” autor Kärt Hellerma peab üheks põhjuseks, miks naisel on raskem kirjanduses läbi lüüa, ka solidaarsuse puudumist naiste eneste vahel.

“Kui mees hakkab tegelema kirjandusliku eneseväljendusega, on see kuidagi loomulik. Mehed vestlevad sellest omavahel, neid ümbritseb oma kogukond ja omad kaanonid – nad on vastastikku heaks kiidetud. Naine kirjanduses on rohkem üksiküritaja, kes enamasti oma sookaaslaste hulgas mõttekaaslasi ei leia. Naiskirjanikud tunnevad end ebakindlalt ega taha enamasti oma loomingust rääkida. Intellektuaalsus pole naiste puhul see, mis ühte liidaks. Seetõttu võib ka juhtuda, et kui naine raamatu kirjutab, saadakse temast valesti aru. Ta pole õppinud väljendama asju väljapoole iseennast,“ arvab Hellerma.

NAINE ON PIGEM PSÜHHOLOOG. Asta Põldmäe sõnul on üheks põhjuseks, miks naised ei söanda tänapäeval romaanikirjanduses kaasa lüüa, proosa iseloomu märgatav muutumine tänapäevases kultuuris.

“Proosalt oodatakse seikluslikkust, tempokust, sündmuste rikkust, ulmelisust. Need pole naisautorite tugevad küljed. Naine on parem psühholoog, oskab inimest visalt ja kannatlikult mõista,” tõdeb Põldmäe.

Ta kinnitab, et ühel hetkel võib naisautorite suhteline vähesus olla ka trumbiks neile suguõdedele, kellel siiski kirjanduses läbi lüüa õnnestub. “Neil vähestel juhtudel, kui on tegemist tõesti visa, andeka, jõulise ja tööka loojaisikuga, saab tulemus ka vägevam. Arvan, et kirjandus, nagu kunst üldse, on ikkagi seda huvitavam, mida mitmekesisemalt, põnevamalt ja üksikasjalisemalt nähakse inimest. Ja see eeldus on naisel ikkagi väga tugev.”

Mis seal ikka, oodakem siis koos Eesti Virginia Woolfe ja Doris Lessinguid.