Kas siis selle maa televisioon
Enam vähem kohe, kui reklaam televisiooni jõudis, tekkis ka unistus reklaamivabast televisioonist. Seda tunneb ja teab nüüd ilmselt igaüks, kelle televiisorivaatamist on katkestatud kõige huvitavama koha peal mõne nõmeda reklaamiga.
Unistus reklaamivabast televisioonist ei tähenda seejuures mitte väikese 3%-se vaatajaosaga ameerika avalik-õiguslikku tüüpi haridus- ja kultuurikanaleid, vaid lihtsalt “normaalset” televisiooni ilma tüütute reklaamipausideta. Paraku vajab televisioon finantseerimist. Paraku vajab ka kõige õilsam idee finantseerimist.
1999. aastal moodustas reklaam RTVE (Hispaania) eelarvest 80%, RTE (Iirimaa) 71%, TV2 (Taani) 67 %, ORF (Austria) 50%, RTP (Portugal) 40%, RAI (Itaalia) 37%, France 2 (Prantsusmaa) 36%. ETV on sellel maastikul selgelt keskmiste seas.
Loomulikult on ka Euroopas reklaami vastu välja astutud, kuid veel olulisemaks peetakse siiski rahvuskultuuride arendamise ideed, mille tõttu prioriteediks on alati olnud avaliku sektori kanalitele piisava raha leidmine. Rõhk on pandud sõnale “piisavalt”, sest meediamaastikule vajaliku mõju avaldamiseks tuleb arvestada teatud miinimumkulutustega.
Sama vaidluse võime leida Eestist, kuid väga harva ja enamasti vaid kuluaarides võib kuulda seda, mis jääb teisele poole demagoogilist retoorikat. Siis ei ole küsimus enam sellest, kas reklaam sobib või ei sobi avalik-õiguslike ideedega kokku, vaid kas Eestis on üldse võimalik omakeelset televisiooni arendada.
MILLES ON SIIS PEAMINE PROBLEEM? Vaidlusi tekitab illusioon, et üldise liberaalse majanduse õhkkonnas saavad erakanalid avalik-õigusliku teenusega hakkama ka ilma ETV-ta.
Ometi on majandusringkondades tunnistatud, et omamaine televisioon on luksus, mille ratsionaalselt mõtlemine vaba turu tingimustes välistaks. Seda lihtsal põhjusel, et Eesti kommertsturg suudab välja kannatada vaid ühe praeguse ETV mahus omasaateid tootva erakanali.
Võtke võrdluseks tunduvalt odavam ajalehtede turg. Kui seal räägitakse, et turg on ka kahe päevalehe jaoks väike, siis kuidas seletada tunduvalt kallimat nelja telekanalit?
Olukorra tragikoomilisus peitub selles, et tegelikult ei saa mitte ainult ETV turgu ähmastavat rahasüsti riigilt, vaid sisuliselt sama moodi doteerivad ka erakanalite rajatagused omanikud oma kanaleid. Statistikaameti andmetel 1999. aastal oli kõikide Eesti telekanalite kahjum kokku 111,6 miljonit krooni. Kuna aasta on mööda läinud ja keegi ei ole lõpetanud tegevust, siis järelikult maksavad kõik omanikud jätkuvalt teletegemisele Eestis peale.
Samas on ka hetkel rikkaim Eesti Televisioon rahvusvaheliste standardite kohaselt rängalt alafinantseeritud. Tean, et mõned ei usu, kuid mõelgem, kas see, et AK-s töötab 4-5 korda vähem inimesi kui meie põhjanaabrite paljukiidetud uudistetoimetustes, ei tähenda kvaliteedi erinevust? Samasuguse võrdluse võiks tuua ükskõik millises televaldkonnas.
Üheski rahvusvahelisi standardeid järgivas telekanalis ei lastaks eetrisse enamust meie teleprogrammidest, sest eesti saadete ettevalmistus on allapoole igasuguseid norme. Raha ei jätku. Ja kui me selles valguses hindame “Pealtnägijat” või “Kahvlit”, siis seepärast, et nendega on rohkem vaeva nähtud ja nad on vähemalt kaks korda kallimad kui keskmised saated.
VEEL VÕIKSITE KÜSIDA, KUHU ON KADUNUD TELETEATER või telefilm. Eriti kui igal pool mujal maailmas on just televisioon peamine kodumaise filmi rahastaja. Tundub, et see rong on meil juba läinud, sest ma ei ole näinud veel ühtegi teleteatri(filmi) eelarvet, mis ei oleks vähemalt kümme korda suurem keskmisest saate eelarvest.
ETV 2001. aasta eelarve on 159 miljonit krooni. ETV toodab tunduvalt rohkem omasaateid kui kõik erakanalid kokku, olles ära jätnud enamiku kalli tootmistehnoloogiaga saatetüüpe. Telereklaamituru käive on umbes 180 miljonit krooni. Selleks, et üks kanal suudaks toota võrreldaval hulgal ja kvaliteedil omasaateid, peab ta eelarve olema võrreldav praeguse ETV eelarvega. Selle raha eest, mis siis turule alles jääb, ei ole võimalik teist täismahus omakeelset programmi vabaturu tingimustes toota.
MIDA SEE JÄRELDUS TÄHENDAB? Kõigepealt seda, et “ausa” konkurentsi tingimustes oleks Eestis vaid üks omasaateid tootev telekanal ja selle kõrval jõuaks ilmselt hingitseda mõni rahvusvahelisse ketti kuuluv filmi ja seebikanal. Juba taolinegi minimaalne konkurents tähendaks seda, et iga saade peaks suutma ennast müüa. Kuna filmide-sarjade hinna ja kvaliteedi suhe on palju soodsam kui omasaadetel, siis on vähe tõenäosust, et omasaadete hulk ja kvaliteet oluliselt tõuseks. Sest miks peaks eraettevõtja raha kulutama mõne uue kodumaise telesarja tegemiseks, kui välismaalt hangituna tuleb see kätte vähemalt 10 korda odavamalt.
Kõigest tähtsam on aga see, et ETV reklaamirahast rääkides unustatakse peamine – kolm täismahulise omakeelse programmiga ja avalik-õiguslike funktsioone täitvat erakanalit ei ole Eestis lihtsalt võimalikud. Ja olukord läheb ju aina raskemaks, sest paari aasta pärast seisame vastamisi digitaaltelevisiooniga, mis võimaldaks meil tõsta Eesti kanalite arvu vähemalt 12-ni. Kust võtab eesti liberaalne turg selle raha, et neid torusid millegagi täita?
Aga kuidas jääb selles olukorras avalik-õigusliku kanaliga? Kui uskuda seda, mida konsultatsioonifirma McKinsey kirjutas BBC-le, toimub riigi meediahuve täitev turg kahel tasakaalustaval teljel. Kui turul on reklaamist sõltumatu kanal, siis loob ta telekultuuris nn avalik-õiguslikke norme, mida ka erakanalid järgivad. Kui aga avalik-õiguslikule kanalile ei garanteerita konkurentsivõimelist eelarvet, ei ole tal loomulikult mingit mõju rahvuslikule meediakultuurile tervikuna. Kui Eestis on tegelikult ruumi vaid ühele erakanalile, milline siis peaks olema teda tasakaalustava avalik-õigusliku kanali eelarve? Kust see raha võetakse? Küsimus ei ole reklaamis ETV-s, vaid omakeelse televisiooni võimalikkuses.
