Jimi Tenor on Soome Nokia
Jazzkaar on järgmisel nädalal taas algamas, sel aastal toimub festival teatavasti juba kaheteistkümnendat korda.
Jälle on tõelistel muusikagurmaanidel konkreetne põhjus oma pisikestest ja reaalsest elust justkui eraldiseisvatest urgudest pea välja pista ning nädalakese jooksul tõsine kopsutäis värsket õhku sisse tõmmata.
Jazzkaar on omi piire aasta aastalt üha laiemaks venitanud ja tegelikult on need piirid ähmastunud ühest festivalist sõltumata. DÏäss ei ole ammu enam mingile kitsale vanameeste ringkonnale suveräänselt kuuluv imeasi, saladuslikke snoobide vennaskondi ühendav elitaarne muusika.
Jazzkaare raames toimuv Jimi Tenori kontsert meelitab ligi ilmselt igasugust rahvast. Ja tore on, sest Tenor on nähtus, mille kohalikust variandist on Eestis salamisi ikka unistatud. Jimi Tenor on Soome Nokia, kõlagu see kui groteskselt tahes. Tema nime teatakse Inglismaal ehk rohkemgi kui kodus. Tenor on “läbilöögivõimelise” Soome muusika sümbol, ühe suhteliselt pisikesearvulise rahva reaalseid väljavaateid müstifitseeritud “mujal maailmas” endast märku anda veenvalt demonstreerinud mees. Tema iseloomustamiseks kasutatakse igasuguseid veidraid fraase. “Techno esimene kabareestaar” või “lo-fi Prince” näiteks. Muusikalisi paralleele otsides mainitakse küll Barry White’i, Isaac Hayesi, Maurizio, Atom Hearti või Jean-Jacques Perrey nime, küll seitsmekümnendate nn B-filmide soundtracke.
Klassikalise muusikaharidusega Jimi Tenor plaadistab muusikat juba kaheksakümnendate aastate lõpust. Saksofoni, klaverit ja flööti õppinud mees on aastaid elanud New Yorgis, tollessamas maailmas, kuhu jõudmist kõik nii kangesti näha sooviksid. Empire State Buildingis turistide pildistamisega leiba teenides nägi ta küllap nii üht kui teist. Mil määral läbi fotoaparaadi objektiivi paistnud erinevate kultuuride virr-varr tema muusikas peegeldub, on muidugi iseseisva diskussiooni teema. Sama eklektiline, hull ja pöörane kui Suure Õuna sagin on aga Tenori kunst kindlasti. Kellele eksootiliselt veider, kellele ainumõeldavalt veetlev.
Kõikmõeldavates mõistetes ja määratlustes abitult kobades on kindel pind jalge alt kerge kaduma. Tenorit ümbritseb kaasaegse terminoloogia tulemüür peaaegu kiivalt. Ent elava kontserdi situatsioon on eeldatavasti oluliselt heldem. Paanikaks ei ole põhjust, Tenorit kuulama minemiseks aga kuhjaga.
