Ülemõtlemise raamat
“Kultuur ja plahvatus” on vene keeles vähemalt kahel korral ilmunud ja on rõõmustav tõdeda, et eestikeelne on neist mõlemast tekstoloogiliselt korrektsem.
Mihhail Lotman on tekstiga palju vaeva näinud, sest dikteeritud ning autori poolt kontrollimata käsikirjana sisaldas see venekeelsena palju küsitavusi. Ka poja järelsõna on Juri Lotmani teksti ühtaegu korrastav, autori muu loominguga siduv ja interpreteeriv.
Meeldiv, et “Varrak” on avardanud oma suurepärast sarja sellise raamatuga ja on veelgi meeldivam, et tõlkija Piret Lotmani kaudu pole “Kultuur ja plahvatus” siiski muutunud pereüllitiseks. Oli tark tegu kutsuda seda tõlget toimetama Kajar Pruul, kes ise alles hiljuti sai maha oma Lotmaniga, kogumiku “Semiosfäärist” tõlkimisega. Tema toimetajatöö tähendab antud juhul eesti lugeja jaoks ühtse Lotmani diskursuse loomist. Range terminikasutuseta teadlaste puhul on tihti tavalisest olulisem teaduslik stiil kui mõtteviisi väljendaja. Tõlkijalt eeldab see terminoloogilisest kompetentsusest enam keelestilistilist arusaamist tõlgitavast. On suurepärane, kui sama autori erinevad tõlked on omavahel ühtlustatud. Nii aimab ka tõlke lugeja neid seoseid autori erinevate teoste vahel, mida teadjam originaali lugeja loomuldasa hoomab.
KURB RAAMAT. Kuid minu jaoks on “Kultuur ja plahvatus” olnud kurb raamat. Ma mäletan Juri Lotmani naasemist Saksamaalt pärast seal läbielatud ajuinfarkti. Kirjanike Liit andis talle Tähtverre korteri (kust nüüd küll omanik tema järglasi välja tõrjub), ülikool aitas sinna ehitada riiulid ja üliõpilaste ning kolleegide ühistööna koliti kõik Lotmani raamatud uude korterisse. Vanas kabinetis võis Lotman pimesi vajaliku raamatu leida. Nüüd aga, Saksamaalt naasnuna, seisis ta ühel päeval piinlikult naeratades uute riiulite ees, mis olid täis raamatuid, mida tal oli vähe lootust veel kunagi lugeda. See pilt ei unune. Ta sai aru tema heaks tehtud töö suurusest, ta oli tänulik – kuid tal ei olnud seda enam vaja. Tema enda sõnade järgi oli temast saanud kultuuriline invaliid, sest haigus võttis talt lugemisvõimaluse. Jäi üle harjutada end rootslaste kingitud salvestussüsteemiga ja õppida dikteerima. Nii sündis ka “Kultuur ja plahvatus”.
Juri Lotman oli alati kuulus oma mälu poolest. Kuid seda mälu aktiviseeris ta uute impulssidega, loetuga. Kindlasti ka mõttevahetusega oma kõige väärtuslikuma kaasa-, ja vajadusel ka karmi vastumõtleja abikaasa Zara Mintsiga, kelle surm peagi ta kõrvalt viis. Nüüd pidi ta piirduma ettelugemise kuulamisega. Kuulamispingutus ja mälupingutus tekitasid vana ja uue kokkupuutes ülemõtlemise vajaduse. See oligi minu kurbuse ja pettumuse taust venekeelse esmatrüki lugemisel. Teadsin, et tegemist oli testamendilise raamatuga, kuid tema fragmentaarsus, kollaaÏlikkus ja autotsitaadilisus jätsid mulje pigem haige suurmehe katsest veel midagi uut luua. Kuid haigel mehel oli alles suur mõistus ja oma mõtlemisvõimet kasutas ta paratamatuse piire eirates ülemõtlemiseks, mälule toetuvaks innovatiivsuseks. Mõistsin seda alles teisel lugemisel.
Nii algab see raamat pühendusega unustamatule abikaasale, jätkub järgmisel leheküljel tänuavaldusega abilistele, et seejärel formuleerida raamatu põhiprobleem. Ei, mitte selle raamatu, vaid kogu oma teadusliku elu põhiprobleem: “Igasuguse semiootilise süsteemi puhul on põhiküsimuseks esiteks tema suhe välise, süsteemi piiride taguse maailmaga ning teiseks staatika ja dünaamika vahekord. Viimase küsimuse võiks sõnastada ka nii: kuidas saab süsteem areneda, säilitades samas oma identiteedi?”
KULTUURI KIRJELDUSELT MÕJUTAMISELE. Juri Lotmani kauase kolleegi ja sõbra, ammuse tartlase ning Peterburi professori Boris Jegorovi artiklis “Muutustest J.M.Lotmani meetodis” (kogumikus “Odissei 1996”. Moskva 1996) tähistab “Kultuur ja plahvatus” lõplikku üleminekut binaarselt mõtlemiselt triaadilisele (ternaarsele). Järelikult on õigus olnud neil, kes on näinud paralleelsust Lotmani ja prantsuse poststrukturalismi arengus. Kuid sellel liikumisel on olemas ka selge historiosoofiline aspekt. Alberta Ülikooli teadlaste Roumiana Deltcheva ja Eduard Vlasovi retsensioon Lotmani viimasele raamatule (Lotman’s Culture and Explosion: A Shift in the Paradigm of the Semiotics of Culture. Slavic and East European Journal 1996, 40:1) algab tõdemusest, et see raamat tähendab hüvastijättu üle kolmekümne aasta kestnud “poliitiliselt turbulentse perioodiga” ja jõudmist uude, “poliitiliselt motiveeritud diskursusesse”. Selle diskursuse eripärana viitavad nad võimalusele kultuuri vaatlemise ja kirjeldamise kaudu kultuuri valitseda ja juhtida.
Juri Lotmani “Kultuur ja plahvatus” lõpeb tõesti arutlusega binaarsusest ja ternaarsusest mitte teaduslikus meetodis, vaid kultuuri enesekirjelduses. Väites, et “vene kultuur teadvustab end plahvatuse-kategooriates”(197), viitab Lotman selle kultuurimudeli binaarsusele, mis tähendab, et plahvatus peab hävitama kõik ja seega on iga suurem ühiskondlik muutus ja selle mõtestamine Venemaal apokalüptiline. Samas ei ole läänelikes ternaarsetes kultuurisüsteemides plahvatus tervet kultuuri vapustav: “Samaaegselt plahvatusprotsessidega ühtedes kultuurikihistustes jätkub üldjuhul järjepidev areng teistes”(196). Ja Lotmani raamatu viimases lõigus võib tõesti näha katset ühiskondlikke protsesse mõjutada: “Meie silme all Ida- ja Lääne-Euroopa suhetes toimuvad põhjalikud muutused annavad võib-olla võimaluse minna üle euroopalikule ternaarsele süsteemile ja loobuda ideaalist “lõhkuda vana maailm kuni selle alustaladeni, seejärel aga ehitada tema varemetele uus. Selle võimaluse möödalaskmine oleks ajalooline katastroof”(198). Tuleb vaid kujutleda end 1992. aasta vene, aga miks mitte ka eesti lugejaks, et mõista selle raamatu kodanikupaatost.
TESTAMENT KUI JÄÄMÄE TIPP. Iseloomulik on kriitikute teatav segadus “Kultuuri ja plahvatuse” lugemisel. Raamatut on nimetatud monograafiaks, filosoofiliseks esseistikaks ja ilukirjanduslikuks teoseks. Vene kriitik Reutin (Arbor mundi/Mirovoe drevo 1994, 3) rõhutas selles autori erilist positsiooni. Lotmani loodud pilt kultuurist pole kriitiku arvates lihtsalt teadusliku tunnetustegevuse, vaid pigem kunstilise sihipärasuse, enam looja kui teadlase mõttetöö tulemus. Selles autori imperatiivsuses näeb ta raskusi teosega dialoogi astumisel, sest ratsionaalne kriitika jääks liiga väheütlevaks. Lotmani teose kõrvale peaks tekkima teine, võrdväärne monoloog kultuurist, mis kriitiku arvates kindlasti tõendaks Lotmani arutluste õigsust.
Siin peitubki ülemõtlemise fenomen. “Kultuur ja plahvatus” on lakooniline testament. Ta on jäämäe tipp ja tema mõistmiseks vajab lugeja isiklikku suhet veealusesse osasse, tervesse Lotmani loomingusse. Tasub meeles pidada, et kahtluste puhul või argumentatsiooni vähesuse ja ebaveenvuse korral on võimalus pöörduda algallikate, Lotmani varasemate tööde poole. Selles üldistatud mälupildis oma töödest on Lotman läbi mõelnud oma loomingu ja elu, kuid teinud seda perestroika, kultuuriplahvatuse tingimustes. Ja need uued tingimused on sundinud teda, igavest otsijat, ikka edasi otsima ja selle käigus ka uuest vaatepunktist oma elu ja loomingu üle mõtlema. Seetõttu julgengi seda raamatut ülemõtlemise raamatuks nimetada. Ja siis polegi see raamat enam nii kurb.
