Hõljuva maailma elukunstnik
Jaan Kross on öelnud, et eestlase iseloomulikumaid jooni on immuunsus ideoloogiate suhtes. Sinna juurde võiks eestlaste elulugusid lugenult lisada töökultuse, kannatuste väärtustamise ning ka süütunde elunautimisel.
Nimetus “elukunstnik” kõlab eestlasele ilmselt halvustavana. Ja ometi väärib Ishiguro romaani päätegelane imetlust just elukunstnikuna.
PÄEVAKAJALINE. Ometigi on vanaldane Masuji Ono jaapani Arnold (Green/Rüütel/Meri) – ehk nagu 1990-ndate algul siinmail öelda tavatseti, “endine”. Kunagisele ideoloogiale truu inimene, kes uuel, ameerikaliku demokraatia ajal pälvib halvakspanu – ehkki paljugi sellest halvakspanust näib osutuvat Ono enda süümepiinade loodud illusiooniks ning tänased põlvkonnad ei oska talle enam suurt midagi ette heita.
Just 1990-ndate algul võinuks “Hõljuva maailma kunstnik” Eestis eriti päevakajaline olla; kuid on seda kummatigi ka täna, ehk küll juba mõneti muudes aspektides.
Raamatu päälkiri viitabki Ono kahetisele ja ühekssaanud väljaõppele. Kunstnikuna on ta olnud ennekõike ilu teener, tabamas lõbustuskvartali geiade nõtkeid liigutusi, kangaste värve – otsene sotsiaalsus on talle mõnede eksperimentide kiuste ikkagi võõraks jäänud.
Samas polnud natsionalistlik ideoloogia ja baarides lustimine tema jaoks sugugi vastuolus. Vastupidi, noorpõlves olid need talle ühe ja sama elujoovastuse kaks tahku ning vanas eas teab ta mõlemate lõppemist pohmeluseks rutiinses argielus. Vana kunstnik mõistab uhke olla tollase elurõõmu üle, olgugi et seetõttu sai tehtud vigu ja tahtmatult oma kaaslastele valugi põhjustatud – ja suudab leida sisemise rahu.
See rahu on seda väärtuslikum, et kunstnik on kogenud oma lähedaste-tuttavate paratamatut piiratust, iseendagi mälu petlikkust.
SÜNDMUSI ON TEOSES ÕIGUPOOLEST VÄHE – valdavalt kajastab vana kunstnik nende eel- ja järellugusid, muutes teemat just millegi kunagijuhtumise eel ja naastes hiljem juba sündmusejärgse olukorra juurde. Sageli polegi selge, kes õigupoolest mida tegi või ütles Inimlikud vead on nii sarnased, mälestused sulavad kokku aistinguiks. Nii näiteks kordub põlemise lõhn – kui isa keeluks poja kunstihuvile põletab ta maalid; kui õpetaja põletab õpilase maalid, kui too ikkagi puhtast estetismist taganeb ja agulist inspiratsiooni ammutab; kui sõjaväelased põletavad “ebapatriootlike” kunstnike töid
Suurbritannias resideeruv jaapanlane Kazuo Ishiguro on romaani loonud vana mehe pihtimusena, tema järelduste otsest sõnastamist kartmata. Ühtlasi lausa kirjutades teksti sisse eelduse, et lugeja/kuulaja viibib hetkel jutustajaga ühises kultuuriruumis, suudab hõlpsasti Ono kodulinna parke ja tänavaid ette kujutada. Või siis avastab, et suutmatus olustikulisi detaile hoomata ei takista kuigivõrd loo enese vastuvõttu.
HÕLJUVA MAAILMA KUNSTNIKKazuo Ishiguro
Tõlkija Maarja KangroHuma, 2000
