Laul, mis lõhnab raha järgi

“Nii see valitsus tappiski meie Eurovisiooni,” võiks lühidalt kokku võtta Eesti Televisiooni juhtide eilsed avaldused. Ega ikka ei tapnud küll, lauluvõistluse korraldamine polnud arutusel valitsuse istungil ega ka nõupidamisel.

Avalik-õiguslikust ringhäälingust räägiti ometi ja valitsus, nagu ikka, võttis ka selge seisukoha küsimuses, palju on raha vaja, et ETV päris hingusele ei läheks.

Teleküsimuse avalikus käsitluses on pikka aega olnud mitmeid häirivaid aspekte, seoses Eesti hiljutise eduga rahvastevahelises punktipanekus võimendusid need jälle. Kõigepealt muidugi see, et vähesed vaevuvad endale selgeks tegema, kellel on avalik-õigusliku ringhäälingu osas üldse mingi pädevus otsustada. Seadus ütleb selgelt, et eelarve teeb riigikogu, võttes mõistagi arvesse valitsuse ettepanekud. Strateegiline planeerimine on antud ringhäälingunõukogule, kes palkab ka ETV juhi.

SEADUS EI ANNA VALITSUSELE MINGISUGUST VÕIMALUST sekkuda programmi koostamisse või saadete sisusse. Seega ei saa valitsus ka kuidagi vastutada saadete kvaliteedi või autorite vaadete eest. Ja ETV pole ainus, kellel palutakse püüda sama raha eest pisutki paremini töötada.

Teiseks, televisioon on kallis asi teha. Aga mulle ei meeldi selline kergekäeline miljonite pildumine, mis ETV rahamure debatis avaldub. Et kümme siia, kümme sinna. Sada miljonit aastas on Eesti riigis väga priske raha, millega suurem osa siinsetest ettevõtetest ei opereeri ega näe sellest undki. Valitsus rehkendab eelarveid tehes ka komataguste kohtadega, ETV retoorika ei paista vähem kui 7-kohalisi arve üldse tunnistavat. Kui miljonist väiksem summa polegi raha, jääb mulje, et kitsikusest ollakse kaugel.

Kolmandaks, eilne polnud esimene kord, kui telejuhid arvasid õigeks valitsusega meedia vahendusel suhelda. Muidugi, kui ähvardusi, süüdistusi ja üsna ühemõttelisi väljapressimisi saab suhtlemiseks nimetada. Soovitud eesmärgini on sel viisil küll keeruline jõuda. Võib eeldada, et valitsuse liikmed on Eesti esikohaga sama rahul kui kogu rahvas. Tegijate premeerimine poole miljoni krooniga peaks seda veenvalt kinnitama.

Sellest positiivsest tundest ei saa aga kuidagiviisi tuleneda emotsionaalsed rahastamisotsused. ETV võlgade ja Eurovisiooni korraldamise vahel puudub otsene finantsseos, mistõttu valitsus ei saa neid teemasid koos käsitleda. Eile arutati laenugarantiisid, nädala pärast Eurovisiooni korraldamist.

KUI SÕDA JA KATK VÄLJA ARVATA, on ainult üks võimalus nurjata Eurovisiooni toimumine Eestis järgmisel kevadel. See võib nii välja kukkuda, kui ETV juhtkond vapralt jätkab valitsuselt raha väljapressimist ühendades selle rahvusvahelist uudisekünnist ületava väärinfo levitamisega. Reeglite järgi saab lauluvõistluse korraldaja Eestis praeguse seisuga olla ainult ETV (mida valitsus sundida ei saa!).

Mulle on jäänud mulje, et ühiskond soovib Eurovisiooni korraldamist Eestis ja loomulikult valitsus selle sooviga arvestab. Kui ETV teeb teisiti, muutuvad väga õõnsaks avaldused stiilis “Eesti Televisioon esindab ühiskonda…”