Arvustus on nakatunud mitmest valest
Indrek Ibrus tunneb muret ajakirjanduse kui demokraatia valvekorra tõutunnuste kadumise pärast, väites, et “kogu tänane ajakirjanike liidu juhtkond demonstreerib oma hoolimatust” tasakaalustatuse, erapooletuse ja sõltumatuse põhimõtete suhtes.
Ainus argument selleks on ”erakondliku propagandalehe toimetaja valimine Ajakirjanike Liidu juhiks.”
Jättes siinkohal kõrvale Allan Alaküla fenomeni, on mulle täiesti mõistmatu arvustaja jultumus poriga üle valada kogu suure ametiliidu juhatus. Faktid on paraku kiuslikud asjad ja need kinnitavad, et EAL-i juhatuses pole täna ühtki erakonda kuuluvat inimest. Kuna tegu on staaÏikate tegevajakirjanikega, kellest enamik on oma nahal tunda saanud võimu või tööandjate ilmset erapoolikust ja pahatahtlikkust, on taoline süüdistus alatu ja alusetu.
Olen kolm aastat juhtinud Vikerraadios Rahva Teenrite saadet, milles osalejad on loobunud saates osalemast niipea, kui on sukeldunud poliitikasse (Ammas, Talving, Helme) või siirdunud riigiametisse (Brus, Tali). Ibrus neid juhtumeid ei märka, ta on Vikerraadiost leidnud Tiit Made, kelle erakondlik seotus on üsna uus ja selgelt marginaalne.
