Kes suudab olla suurem kui tema saatus?

Küsimusele, kas kuulutada kuritegelikuks kommunistlik partei selle alusel, mida selle vägivallavalitsus on Eesti rahvale kaasa toonud, saab läheneda mitmeti.

Üks võimalikke reageeringuid on selline: mina olin kompartei liige ja ei teinud kellelegi midagi paha, see seepärast ei tohi seda parteid mingil tingimusel kuritegeilikuks tembeldada!

Sellise põhimõtteliselt enesekeskse reageeringuga esines riigikogu menetluses oleva kommunismivastase avalduse puhul Rein Veidemann (EPL, 6.6.). Ta kirjeledas kadestamisväärse kujundlikkusega oma õnnelikku lapse- ja noorukipõlve, mil teda kasvatati piiritu ustavuse vaimus kommunismi ideedele. Selle kasvatuse tulemuseks pidi olema tema saamine kommunistliku partei truuks sõduriks.

Veidemanni kirjutis provotseerib poolilukirjanduslikeks mõtisklusteks. Kindlasti oli Saksamaal pärast sõda palju Veidemanni saatusega sarnaseid sakslasi. Näiteks Fritz Reinemann, kes oma sünniaja tõttu sattus natsikasvatuse objektiks, oli hitlerjugendis ja hiljem natsipateis, veetes suure osa oma õnnelikust noorpõlvest omaealiste toredate hitlerinoorte ja natsiparteilaste seltskonnas, ilma et keegi neist isiklikult kellelegi mingit ülekohut oleks teinud. Ehkki selliseid Reinemanne oli Saksamaal kahtlemata omajagu, ei peetud teadaolevatel andmetel natsipartei kuritegelikuks kuulutamisel vajalikuks seda arvestada, nagu sedagi, et sinna kuulus ka arvukalt kirjanikke, heliloojaid, dirigente, teadlasi ja teisi toredaid inimesi.

VASTUTUS VAID INDIVUDUAALNE. Kui räägitakse organisatsioonide kuritegelikkusest, on see midagi muud kui rääkida üksikute inimeste kuritegelikkusest. Kui mingi organisatsiooni, näiteks mõne usuühingu liige tegeleb kuritegevusega, ei tähenda see, et organisatsioon oleks kuritegelik. Kui mingi organisatsioon – olgu selleks usuühing – tegeleb näiteks narkoortikumide levitamisega, ei tähenda see, et iga viimane selle ühingu liige oleks kurjategija. Vastutus millegi eest, ka inimsusevastaste kuritegude eest, saab olla ainult individuaalne, rõhutavad rahvusvahelist õigust hästi tundvad juristid nagu Rein Müllerson jt. Nüüd aga on tekkinud hulk inimesi, Veidemann nende seas, kes seda nagu ei oleks kuulnudki ja näivad uskuvat, et kompartei kuritegelikuks kuulutamine tähendavat iga selle endise lihtliikme kurjategijaks kuulutamist, nõiajahi alustamist.

Kui Veidemann oleks sündinud 25 aastat varem, olnuks ta võib-olla innukas skaudijuht, hiljem aga EÜS-i ja võib-olla koguni eesti rahvuslaste klubi ERK silmapaistev tegelane, nagu näiteks Karl Särgava. Kui tema üle siis 1940. aastal kommunistid “õiglast ja karmi” kohut oleks mõistnud, siis oleks tal arvatavasti jäänud enne kuuli saamist pisut aega selle üle järele mõtelda, kui mittekuritegelik kommunistlik parteivõim ikkagi on.

Veidemanni saatus oli sündida 1946. aastal – õnnetul aastal selles mõttes, et ta sattus stalinlikku ideoloogilisse kasvatuskarusselli, ent õnnelikul aastal selles mõttes, et kellelegi pole pähegi tulnud ei teda ega ainsatki tema eakaaslastest komnoort või komparteilast pärast partei võimu kokkuvarisemist karistada selle pärast, et nende saatus oli sündida sellistes ühiskondlik-poliitilistes oludes.

Veidemanni parteisse sattumine oli roosiline. Sinna astuti aga ka hoopis teist laadi saatusliku paratamatuse sunnil – hirmu pärast küüditatud saada, lootuses vältida oma varasema tegevuse ilmsikstulekut, kartusest kaotada töökoht, soovist välismaale õppima pääseda, teostada ennast mingi ettevõtte juhina ja muidugi ka lihtinimlikust soovist kuuluda teatud eeliseid nautiva vähemuse hulka, mida võib karjerismiks nimetada, ent milles pole midagi kriminaalset.

PARTEISSE SISETUNDE VÄGISTAMISE HINNAGA. Enamik parteisse astujaid tegi selle sammu suurema või vähema vastumeelsusega ja enese sisetunde vägistamise hinnaga, sest rahva üldiselt teada suhtumine parteilastesse oli eitav. Parimini väljendus see tolle aja rahvaluules, anekdootides. Näiteks loos lüpsjast, kellele öeldi: “Astud sina ka igale poole – eile virtsaämbrisse, täna parteisse!”.

Kõrvalseisjana, kes pole kunagi komparteisse kuulunud, ent kelle paljud töökaaslased ja sõbrad olid partei liikmed, võin väita, et hea meelega sinna ei astutud. Enamik suhtus sellesse sammu nagu saatuslikku paratamatusse, millele tuli mingil isiklikult olulisel põhjusel alluda. Tean paljusid kolhoosiesimehi, õppejõude, ettevõtete ja koolide juhte, kes kannatasid alatasa piinava sisetunde käes, et nad on okupantide parteisse astumisega teinud ränga eksisammu.

Selles, et kommunismivastase deklaratsiooni esitajate seas on endisi parteilasi, pole midagi imestada. Nad on suutnud teha endas lõpu kõigega, mis neid selle Eesti rahvast aastakümneid terroriseereinud organisatsiooniga kunagi sidus. Palju seda ju ei olnud. Enamasti piirdus see liikmemaksu tasumisega ja sõnalise ekvilibristika harrastamisega parteikoosolekutel, sest kohalikel reakommunistidel ei olnud ju mingit võimalust suure, otse Moskvast juhitava partei poliitikat kuidagi mõjustada. Järelikult ei ole nad ka isiklikult vastutavad selle poliitika eest.

AVALDUS ÕILISTAB ARNOLD RÜÜTLI TEGEVUST. Kommunistliku partei kuritegelikuks kuulutamisega ei vähendata kuidagi ka meie viimaste kohalike parteijuhtide positiivset rolli okupatsioonist vabanemisel, vaid isegi rõhutatakse seda. Et meie tolleaegne komparteiline juhtladvik, kes oli pandud Moskva poolt ametisse just nimelt iseseisvuspürgimuste summutamiseks, oli otsustaval hetkel valmis eluga riskima ja asus kõigiti toetama rahva vabanemispürgimusi, see õilistab Väljast, Rüütlit, Toomet ja mitmeid teisi, mitte aga parteid, kuhu nad kuulusid.

Kas endised kompartei liikmed, kelle rahvas on riigikokku valinud, hääletavad kommunistliku partei kuritegelikuks kuulutamise poolt või vastu, oleneb sellest, kas nad suudavad olla suuremad kui nende saatus. Paljud kindlasti suudavad ja on seda julgelt valmis ka avalikult demonstreerima. Oleks kahju, kui leiduks aga ikka veel neidki, kes kordavad naiivselt, et kuritegelik oli küll KGB, mitte aga kommunistlik partei, kes selle oli loonud, kes seda juhtis ja kelle poliitikat see teostas.

Heal tuttaval Rein Veidemannil soovitaksin järele mõtelda, kas ei oleks auväärsem jääda ajalukku mitte “vana kommarina”, nagu ta end ise nimetab, vaid laulava revolutsiooni silmapaistva tegelasena, kes astus julgelt välja kommunistliku partei tolleaegse kõrgeima juhtkonna Eesti-poliitika vastu ja käitus tegelikult nii nagu antikommunist.

Uno Mereste on riigikogu liige ning kuulub Reformierakonda.